Kooli oludes on palju võimalusi õppimiseks (positiivses ja negatiivses mõttes) klassikalise tingituse vahendusel. Näiteks, kui õpilane kohtab koolis õpetajat, kes naeratab, julgustab ja aitab, hakkab kool talle meeldima. Kohates aga õpetajat, kes karjub, pahandab, kritiseerib, tekib lapses vastupidine reaktsioon õpetaja, kui tingitud ärritaja suhtes. Kui õpetaja kutsub õpilases esile negatiivseid emotsioone,võib kõik kooliga seonduv tekitada talle vastumeelsust. Õpilase baasemotsioone võivad koolis esile kutsuda ka paljud teisedki nähtused ja sündmused. Näiteks ei suuda paljud õpilased esineda kas klassi või õpilaskonna ees. Hirmutunne saab tavaliselt alguse sellest, et esmakordne esinemine kas ebaõnnestub või tekitab piinlikke momente. Ja edaspidi haarab teda paaniline hirm avaliku esinemise ees. Sellisel õpilasel tuleks lasta alguses esineda vaid paarile inimesele, seejärel suuremale
emotsioonide baasmõõtmed – mis on miinimumarv, mille abil enamus peamistest tundeelamustest saame ära liigitada. See on seotud küsimusega, kuidas emotsioonid tekivad ja arenevad. Edmund Rolls (1998). Ühes skaala otsas on ekstaas ning teises äärmuses on õudsutunne. Samuti tugev on kõrgendatud emotsionaalne kõrgolek ning selle peegelpildis on hirmutunne. jne Eesti tuntuim sellealane spetsialist on Jaak Panksepp, kes on uurinud baasemotsioone ja ajuringeid. Pankseppa teooria järgi on olemas neli neurobioloogilistest andmetest ja loomade käitumistest tulenevat dimensiooni. Esimene on uudistav süsteem ehk huvidimensioon – need närvisüsteemi osad, mis panevad looma olema ergas ja uudishimulik ning otsima uusi asju. Need, kellel on rohkem teamist keskkonnast ehk paremini arenenud huvidimensioon, on eeldus suurem leida soodsamaid keskkonnatingimusi. Teine on paanikasüsteem ehk seotuse süsteem, mis motiveerib otsima ning andma
annaabi.ee 
