,,Ära unusta märkide keelt. Aga kõige tähtsam-ära unusta minna Oma Loo lõppu." Poiss läks Aafrikasse. Ta tundis end halvasti ja kohutavalt üksinda. Raha oli tal piisavalt, rahal on nõiavägi: kel raha jagub, see pole kunagi üksi. Poiss kohtas seal ühte poissi ja palus tal end püramiidide juurde juhatada. Santiago pakkus talle selle eest raha. Enne baarist lahkumist haaras baariomanik Santiagost kinni ja hakkas ägedalt midagi karjuma. Tema uus sõber lükkas baarimehe eemale. Poiss võis oma uut sõpra usaldada. Noormees oli päästnud ta väga ohtlikust olukorrast. Noormees keda, ta usaldada võis, varastas ta raha. Päike hakkas loojuma. Poiss jälgis seda niikaua, kuni päike väljakut ümbritsevate valgete majade taha kadus. Kui hommikul seesama päike tõusis, oli ta olnud veel teisel maal, ta oli karjus oma kuuekümne lambaga ja tal seisis ees kohtumine ühe tüdrukuga. Hommikul oli ta täpselt
Poisile meenus vanamehe jutt, et kui midagi tahad, siis aitab sellele salamisi kaasa kogu maailm. Ta võttis siis taskust oma raha ja näitas seda araablasele, baariomanik ligines ja vaatas ka. Kaks meest vahetasid oma vahel mõned araabiakeelsed sõnad. Baariomanik näis olevat ärritunud. Araablane ütles, et baariomanik tahtis nende lahkumist. Niisiis kui poiss laualt püsti tõuseb, haarab baariomanik tal käest kinni. Tema uus sõber lükkab baarimehe eemale ja kiskus poisi enda järel välja. Ta tahab su raha. See sadam on vargaid täis. Poiss usaldas oma uut sõpra kuna too oli teda päästnud väga ohtlikust olukorrast. Ta võttis taskust raha ja luges üle. Araablane siis ütles, et nad võiksid püramiidide juurde jõuda homme. Ja võttis poisilt raha. Aga selleks on neil vaja kahte kaamelit. Nad kõndisid mööda Tangeri kitsaid tänavaid, mis olid täis tipitud kõikvõimalikke müügiputkasid
annaabi.ee 
