Samas ei pääsenud templist otse tsikuraati, tsikuraadi sissekäik oli eraldi. Kuningas oli suur ülemvalitseja, kes valitses paljude linnriikide ja templite üle. Kuningavõimu ideoloogias oli erinevus Lõuna- ja Põhja-Mesopotaamia vahel. Lõuna-Mesopotaamias rõhutasid kuningad oma vastutust ja kuulekust jumalatele (Head karjane), Põhja-Mesopotaamias rõhutati sõjalist vägevust ja päritolu. Kuningad alamate majandustegevusse eriti ei sekkunud. Palju oli sõltumatuid elanikke (awilu kodanik/ mees), kes ei olnud aga vabastatud kohustustest kuninga suhtes (kui kuningas pidas vajalikuks neile mingeid kohustusi panna). Muskenu olid majanduslikus sõltuvuses olevad inimesed (kas kuningas või templist), umbes nagu rentnikud. Kuningad hakkasid andma teenistusvaldusi, millega koos kaasnes ka sõjateenistuskohustus (valdused olid ilmselt suhteliselt väikesed). Selle valduse koos teenistuskohustusega võis edasi anda või sellest ka loobuda. Kuningas sel perioodil elas lossis
Seadustekst algab pika sissejuhatusega ja lõppeb pika kokkuvõttega (lihtsakoeline Hammurapi ülistamine, ka rõhutab seda, et vägev ei rühuks nörka). Seal olid kirjas ka konkreetsed karistused kindlate kuritegude eest. Röövimiste ja röövitud mandi varjamise eest surmanuhtlus kohe. Isikuvastaste kuritegude puhul kehtis reegel, et karistus sõltub sellest, kelelle see tehti (inimesed EI olnud seaduse ees võrdsed). 3 põhilist juriidiist seisust/katekooriat: 1) awilu (m), täieõiguslik kodanik, ei allu kellelegi, sõltumatu peremees. Tema puhul kestis printsiip "silm silma, hammas hamba vastu" ehk vastastikkuse printsiip. 2) muškenu(m)- jääb vaba kodaniku ja orjavahele kuskile, täpselt pole teada. Nn "paleesõltlased", poolvabad aga mitte majanduslikult sültumatud. Nende puhul kehtis valuraha printsiip, kui neile tehti midagi 3) wardu (m)- pmst orjad, pole vabad, kui neile midagi tehakse, tuleb omanikule kahjutasu/valuraha maksta.
annaabi.ee 
