§15 Hiliskeskaegne kirik ja paavstlus Hiliskeskajal hakkas kiriku mõju vähenema. Osalt tulenes see ilmaliku võimu organisatsiooni tugevnemisest ja ilmaliku hariduse edenemisest, osalt aga kiriku enese aktiivsuse ja teojõu langusest- Hiliskeskajgse kiriku ajalugu võib periodiseerida järgmiselt: -paavstid Avignosis, 1305-1378 -suur kisma ehk kirikulõhe, 1378-1409 -kirikukogude aeg, 1409-1447 1305. aastal valiti paavstiks Clemens V nime all Bordeaux' peapiiskop. Itaalias valitsev segadus, mille olid põhjustanud sealsed vaenutsevad poliitilised rühmitused, sundis vastvalitud paavsti oma Rooma-asumist edasi lükkama, kuni sellest lõplikult loobus, jäädes resideerima Avignoni. Avignonis resideerimise ajal paisus paavstikuuria bürokraatlik aparaat
aastal. William astus frantsiskaani ordusse juba enne õpingute alustamist Oxfordis ja seejärel Pariisis. On põhjust uskuda, et Pariisis oli ta Duns Scotuse õpilane ja kindlasti oli kaasfrantsiskaanil talle tugev mõju. Naasnud Oxfordi, asus ta õpinguid lõpetama, kuid tal ei õnnestunud magistrikraadi (doktorikraad ehk õpetamislitsentsi). Nimelt 1323.aastal süüdistas ülikooli kantsler, üliinnukas tomist Johannes Lutterell teda ,,eksiõpetuses" ning ta kutsuti paavsti õukonda Avignosis oma kirjutiste eest vastust andma. Tegelikult ei mõistetud teda hukka, sest uurimine jäi pooleli. Ta sai liitlaseks Cesena Michaeliga ja nad põgenesid 1328.aastal koos. Nagu ka Duns Scotusel, on Ockhami peatööks tema kommentaarium Petrus Lombarduse ,,Sententsidele". Sellest on mitmeid erinevaid versioone. Ta kirjutas ka Aristotelesest ja Porphyriosest, füüsikast ja loogikast. William Ockham'i suurimaks teeneks teaduses on kasinuse põhimõtte tunnustamine, mida on
annaabi.ee 
