Iga SNP vajab spetsiaalpraimerit. Kõige efektiivsemad väheste SNP-de ja suure hulga proovide puhul. 18. Suure võimsusega genotüpiseerimise võimalused 1. (DNA) polümeraasipõhised ekstensioonitehnikad: 1. tillukse jupikese amplifitseerimine, kus on SNP sees. Üks ahel biotinoleeritakse, hiljem streptavidiiniga kerakestega püütakse välja. Streptavidiin on suur molekul, biotiin on tilluke vitamiin. Biotiin seostub väga afiinselt avidiinile ja streptavidiinile. Avidiini on väga palju munarebus, sest ta on antimikrobiaalne, sest ta seob biotiini. Biotiin on enamuse mikroobide elutegevuseks vajalik vitamiin. Järgmine aste: hübridisatsioon mingi praimeriga, mis lõpeb enne uuritavat positsiooni. Lisatakse ainult 1 nukleotiid vastavalt sellele, kas seal on C või G ja polümeraas nii et ekstensioon toimub ainult 1 nukleotiidi võrra. Selle ahela peseme välja
mittehübridiseerunud lõikudest. Selleks kasutatakse diagnostilist reporter-molekuli ehk märgistatud DNA või RNA (moodustabki sondi!), mis on kas: • radioaktiivsed (32P, 125I, 35S) või • mitteradioaktiivsed (biotiin-avidiin, digoxigeniin,fluorokroomid). Radioaktiivselt märgistatud sondide kasutamine kliinilises diagnostikas on komplitseeritud. Rohkem on kasutamist leidnud biotinülatsioon, mida on võimalik avastada avidiinile seotud ensüümi lisamisega. Hübriidi sedastatakse kromogeense substraadi lõhustamise käigus toimuva värvusreaktsiooni abil, mida hinnatakse visuaalselt või spektrofotomeetriliselt. Kemiluminestsentsi kasutatakse kommertsiaalses süsteemis Gen-Probe. ÜHEAHELALISE SIHTMÄRK-DNA VÕI -RNA VALMISTAMINE. Kuna hübridisatsioon baseerub komplementaarsusel, on vajalik, et uuritav nukleiinhape oleks üheahelaline. Samuti on oluline, et
annaabi.ee 
