Saadeti ta Pariisi ordu õppekeskusesse vms. Kohtab 25 aastat vanemat Saksamaalt pärit õpetajat Dr. Universalis (Albert Magnus: Teoloogias autoriteediks Augustinus, astronoomias Ptolemaius, meditsiinis Galenus, loodusfilosoofias Aristoteles) Thomase ülesandeks sünteesida Kristust ja Aristotelest. Tol ajal peeti Aristotelest ja ta mõtteid ohtlikuks, sest ta ei olnud kristlane ja rääkis nt hinge surelikkusest. Oli väljakutse: ühelt poolt filosoofia ja teisalt Araabia õpetus (Averroese). Tuli hakata kasutama mõistust. Ta oli tugeva loogikaga ja üsna objektiivne. Ta teosed skolastilised, ladina keeles. Õppinud Sm-l ja Pr-l aga kumbagi keelt ei oska. Väga akadeemilised teosed. Ei unusta oma esmast ülesannet: ,,lasta temal mu kõigis kõnedes ja meedias kõneleda." Teoloogia on temale viis vastata jumala kõnele. Tõstab mõistuse usu kõrvale. Filosoofia väljendub juba jumala loomiskorras. Jumal ise on ju varustanud inimese mõistusega. Jumal on teaduste isa
originaaltekstidena, mitte kui kommentaare Aristotelese tõlgetele. Seejuures kritiseeris Avicenna Bagdadi koolkonda Aristotelese pimeda järgimise eest. Avicenna tööd jätkas teoloog al-Ghazali ehk Algazel (1058-1111). 12. sajandi olulisim araabia loogik oli Hispaanias elanud Ibn Rushd ehk Averroes (1126-1198). Bagdadi koolkonna eeskujul kirjutas Averroes Aristotelese teoste kommentaare, ning nende mõjukuse tõttu viidati Averroesele hiljem sageli lihtsalt kui ``Kommentaatorile''. Averroese järel algas läänepoolsetes islamimaades loogika allakäik, põhjuseks islami fundamentalismi negatiivne suhtumine loogikasse ja filosoofiasse. Idapoolsetes islamimaades (näiteks Pärsias) suhtuti loogikasse al-Ghazali eeskujul pigem kui tööriista, mida muuseas saab oma filosoofiavastastes rünnakutes kasutada ka islami teoloogia. Seetõttu jätkati Pärsias käsiraamatute ja kommentaaride kirjutamist, iseseisvate loogikauurimustega aga ei tegeldud. 2.2.2 Loogika taastärkamine Euroopas
annaabi.ee 
