enamasti maapinnal või madalal põõsastes. Peamiselt elab punarind kuusikutes ja kuuse-segametsades, aga kui taluaed ei asu metsast kaugel, siis läheb tihti ka sinna uudistama. Eriti uudishimulikud on noored iseseisvunud punarinnapojad, kes võivad pikalt jälgida metsa tulnud seenelist, kui viimane ei tee järske liigutusi. Sageli võib ta inimest ka pikka maad saata. Vanalindude varjatud eluviis unustatakse vaid laulmise ajaks. Nii lendab punarind laulma mõnele veidi kõrgemale ja avatumale kohale, et ikka keegi tema laulu kuuleks. Pesitsusperioodil ja eriti selle eel on ta väga intensiivne laulja, kusjuures kõrgpunkt on esimestel minutitel pärast päikesetõusu või -loojangut. Pesa ehitab punarind maa lähedale, kas mõne kännujuure vahele, murdunud puutüve alla või sageli lihtsalt pinnasesüvendisse mõne suurema mätta varjus. Mune on emaslinnul kurnas 5...7 ja harilikult on ühel aastal kaks kurna. Peale 13...14 päeva vältavat
häirimise huvides juhinduda. Oma tunde varjundite edastamiseks on emootikud väga andekas väljamõeldis. Eri küsimus on nende usaldusväärsus. Arvan, et kui inimene tahab oma emotsioone peita, saab ta seda teha ilma vähemagi vaevata, sest ei keegi ega miski suuda teda sundida neid märke kasutama või adekvaatselt kasutama. Seda on tunduvalt kergem teha, kui oma keha ja nägu valitseda partneri silma all. Avatumale inimesele on nad aga väga heaks abivahendiks. Usun, et paljude võrgufanaatikute jaoks on emootikud saanud sama kindlaks trükikirja osaks, kui tavalised tähedki ja nende kasutamisel ei mõelda pikalt. Pigem toimub nende trükkimine juba spontaanselt. Emootikuid ei kasutata mitte ainult sünkroonses kommunikatsiooni. Asünkroonses kommunikatsioonis on neil samuti oma kindel koht. Neid sobib paigutada nii isiklikesse kirjadesse kui ka huvigruppidesse saadetavasse posti
annaabi.ee 
