21. Nikolai Baturini looming. „Karu süda“, „Kentaur“. Alustas luuletustega, neis teatav lõunaeestiline renessanss, traditsioonilähedus. Mulgi murdes luule paralleelselt või põimuvalt kirjakeelsega. Väga tugev keeleuuenduslik hoiak. Sümbolistlik põhi nii luules, proosas kui ka draamas. Proosa ajastub noore proosa lainesse, aga ei ole sellega samasugune (psühholoogiline, psühhoanalüütiline). Baturin kujundab iseenda jaoks filosoofilise maailma. Kirjutab läbi avarilmu – eksistentsiaalseid ruume, kus inimene liigub. Vaimsed otsingud. Inimese kohtumine loodusega, sellest tekkivad probleemid. Realistlik põhi, sümbolistlikud sugemed. 22. Ene Mihkelsoni looming („Ahasveeruse uni”, „Katkuhaud” jm). „Nime vaev“, „Ahasveeruse uni“, „Katkuhaud“, „Torn“. Romaanid on autobiograafiliste sugemetega, aga neid ei saa võtta üks-ühese autobiograafiana. Kirjutamisviis ühelt poolt modernistlik, aga samas ei ole sellele korralikku analoogiat
Võiksime öelda, et 60ndate lõpp, 70ndad ja 80ndate algus on mingit moodi ettevalmistamisaeg, kus hakkavad kujunema tema püsiteemad, siis võib julgelt öelda, et aastast 1989 hakkab suurteoste ajajärk. Selleks ajaks on jahipidamine lõppenud ja tal on rohkem aega. Selles sarjas esimeseks saab „Karu süda“, mis on tänini kõige tuntum Baturini romaan. Sellest romaanist on tehtud ka film. Suurteoste ajajärk hakkab suhteliselt teadlikult. Ta kirjutab neid erinevaid avarilmu programmiliselt järjest läbi ning neis ilmades liigub väga sarnaste nimedega tegelased. Ei saa öelda, et kõigi puhul on tegemist autobiograafiliste teostega. Mis puudutab „Karu südant“, siis selle puhul on isiklik kogemus kindlasti taustaks. X loeng Madis Kõiv (s. 1929) 1978 Küüni täitmine (Hando Runneliga) 1984 Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus (Vaino Vahinguga) 1987 Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnändämä aasta
annaabi.ee 
