eelistavad nad kannatusi õnnele. Enamgi: baturinlik eetika baseerub kannatusel. Kannatus teravdab elutunnetust, õieti elatud elu on aga Baturini romaanide järgi sügavalt tunnetatud, niisiis ka teravalt kannatatud elu. Baturinlik eetika on inimese sisemine asi, nagu ka kannatus ja tõde. Sotsiaaleetika on siin enesestmõistetav taust, Baturini inimese juurde kuulub loomulikult kogu inimkonda ja avarilma silmaspidav käitumine, kartliku Nikase lõvilakkade kammimine, et maailma kurjusest puhastada, taigaelanike eetiline, järelkasvu arvestav jahipidamine romaanis „Karu süda“, kentaur Nikyase püüe säilitada maa energiavarusid, kaptenkomandör Batriani seismine oma alluvate huvide eest. Sotsiaaleetiline käitumine on enesestmõistetav mänguväli, millel toimub midagi olulisemat: inimese sisemine puhastumine. Selleks on aga vaja kannatust ja valu.
jõuab ta 70ndatel. See tähendab ka seda, et luules (hiljem ka proosas) kohtuvad väga huvitavalt ühelt poolt looduslik loomulik alge ning teiselt poolt konstruktori hoiak, et loome mingi tehiskeele. See kokkupanek on sümbolistlik põhjaga. Ta torkab silma sihipäraste ettevõtmistega. Näiteks otsustab, et hakkab kirjutam amaalikunstist ja hakkabki – teos „Galerii“. Proosa algab 70ndate alguses ning ajastub suuremasse lainesse. Baturin on väitnud, et ta kirjutab läbi avarilma. Algusest peale on tal olnud soov kirjutada suur metsaromaan, kõrberomaan ja mereromaan. Need ont eatavad eksistentsiaalsed ruumid, kus inimene liigub ja rändab. Nendes ruumides muutub see rändamine ka mingiteks teatavateks vaimsete otsingute võrdpildiks. Nendel ruumidel on ka teatav looduse tähendus – inimtegevus ja loodus kohtuvad koguaeg. „Leiud kajast“ raamatule eelnes kolmest proosatekstist koosnev kogu „Oaas“
annaabi.ee 
