lõunaküljel. Nendel välitöödel seati kahluse alla ristikäigu olemasolu, kloostri põhjatiivas sellest konkreetseid jälgi ei leitud, samas leiti uuritud piirkonnast esmakordselt matused. [4, lk 140] 1990. aastal leiti viie naise ja lapse hauad. Surnud dateeriti ajavahemikku 13. sajandist kloostri reformimiseni. 1992. aastal leiti veel kirsujäänustega haudu, üks nendest oli kaksikmatus. [ 4, lk 140; 5, lk 121] 1997. aastal toimusid avariikaevamised kloostri siseõues 170 m² suurusel alal. Seda ala oli peamiselt kasutatud kalmistuna, seega satuti rohkearvulistele matustele kloostri idatiiva õuepoolsel küljel. [ 4, lk 140, 141; 5, lk 121] Selgus, et kõik luustikud, peale kahe, mis kuulusid 7-10 aastastele lastele, olid naiste omad. Luustike uurimine näitas, et maetud olid küllaltki terved ning saanud head meditsiinilist abi, järelikult olid nunnad enamasti kõrg- ja keskklassi peredest pärit
väheintensiivsel kultuurkihil. Oluline on ka võrdlus osade piirkondadega Skandinaaviamaades, näiteks Kesk-Rootsis. Kuni suhteliselt hilise ajani usuti Kesk-Rootsis samuti, et varasem asustus koosnes vaid üksiktaludest (seisukoht tugines peamiselt Björn Ambrosiani juba 1960. aastatel avaldatud uurimistöödele). Viimased uurimused, eriti aga viimase 10 aasta jooksul läbi viidud suuremaulatuslikud avariikaevamised on osutanud selle seisukoha ekslikkusele. Praeguseks on saanud selgeks, et suurem osa asustusest Kesk- Rootsis oli koondunud küladesse juba pronksiajal. Üksiktaluline asustus valitses praegustel andmetel siiski pronksi- ja eelrooma rauaaegsel Ojamaal, kus see püsis kuni uusajani. Väkra asustusüksus
annaabi.ee 
