Avalik huvi oli aga juba algusest peale olemas: raadiost kirjutati ajalehtedes (et aitaks kaasa muusika levikule): levitati ideed, et raadiol on ühiskonnas palju tähtsaid funktsioone. 1.11. 1924 registreeriti eraettevõttena osaühing Eesti Ringhääling, asutajateks Aleksander Tamm, Harald Normak, Eduard Rosenvald jt. Esimene katsesaade anti eetrisse 11. 05. 1924: esines Läänemaa Ühisgümnaasiumi segakoor. RH avati 2 aastat hiljem 18. 12. 1926. Suurema osa avaprogrammist hõlmas muusika. Esimeste saadete ajal ei saanud raadiot käsitleda massimeediumina: raadioaparaate oli vähe, kuuldavus tehnilistel põhjustel halb. Ka ajalehed ei pidanud RH avamist suursündmuseks saatekava hakati avaldama paar nädalat pärast avasaadet, kavas olid loetletd muusikapalad, kuid mitte sõnalise osaga eetris esinejad. Raadiosaadete algamise puhul avaldas Päevaleht selle kohta esilehel pisiuudise. Mainitakse, et kohal viibisid
Nõukogude ajakirjanike vastukülaskäigust ilmus Venemaal vaid TASSi sõnum. Uus meedium Raadio kui uus meedium Eestis Ringhäälingu tekkimise tingimused said Eestis küpseks 1920. a-te keskpaigaks. See oli seotud tehnika arenguga, aga ka rahvusvahelise kogemuse ja ootusega. Esialgu riik ringhäälingu vastu huvi ei tundnud. Seda peeti ka mujal maailmas esialgu mänguasjaks, mille riigistamiseks põhjust ei leitud. Ringhääling avati 18. dets 1926, suurema osa avaprogrammist hõlmas muusika. Esialgu oli peale muusika veel päevauudiseid, loenguid ja sõnavõtte. Samas võib selleaegset raadiot nimetada kultuurikandjaks: esimese nelja a jooksul esitati üle 60 ooperi ja opereti, eetris oli üle 400 lastetunni, 110 kontsertülekannet, 2700 loengut ja 200 reportaazi. Väga oluline osa raadio populaarsemaks muutumisel oli raadioajakirjanduse rajajal Eestis Felix Mooril, kes mh pani aluse kuuldemängudele ja lastesaadetele Eesti Raadios.
annaabi.ee 
