osa püüab kohaneda avatud maailma elitaarsema kunstielu suundadega. Selles punktis on Eesti vastakuti parem- ja vasakpoolne kunstiideoloogia. Õieti on need kategooriad siinmail lootusetult sassis. Nn parempoolsed kunstnikud väidavad, et iga kunstnik peab end oma tööga ülal pidama ja et riigi käest manguvad raha ainult need, kelle kunstil pole tarbijat. Paradoks on aga selles, et sotsialistlikule ,,vasakpoolsusele" on hetkel kõige võimsamaks vastuargumendiks just elitaarsem ja avangardsem kunst, mida omal ajal ei soositud. Teine binaarne opositsioon oli tekkinud mõistete ,,rahvuslik" ja ,,internatsionaalne" vahel. Konservatiivne leer väitis, et milleks on vaja hävitada kuulsaid eesti maalitraditsioone ja eelistada ainult Läänest tulnud kõiksugu installatsioone ja muud rämpsu. Nimetaks seda leeri ,,natsionaal sotsialistlikuks" selle sõnapaari algses tähenduses: rahvuslikkuse sildi all püütakse säilitada sotsialismi ajal kujunenud kunsti
VÕI kits + foto muutub aksepteeritavaks vaheniks; reprodutseeritavus; massikultuur) - Kunstnik kui loov geenius on modernistliku esteetika tekitatud müüt; kunstnik pole enam loov geenius, vaid tõlkiv kasvab kriitikute ja kuraatorite tähtsus. (seda ideoloogiat kandis muuhulgas ajakiri October, mis tegutseb siiani) Liberaalne postmodernism (Danto): Avangard on läbi, avangardset kunsti pole olemas; Kui ei ole võimalik ühegi kunstisuuna kohta öelda, et ta on avangardsem kui teine, siis on kõik võrdväärsed uut olukorda iseloomustab pluralism: väga erinevate kujutlusviiside kõrvuti eksisteerimine. ANTIVORMILINE KUNST, MAAKUNST, KONTSEPTUALISM, KEHAKUNST - Traditsiooniliste kunstiliikide raamides oli võimatu välja pakkuda midagi sama uuenduslikku, nagu varem oli tehtud (maalikunsti raamides). Abstraktsionism näitas ära äärmuslikud võimalused mida lõuendi peal teha saab. Modernistliku esteetika kriis
annaabi.ee 
