ootamatu tulemuse või tehnilise raskuse ületamise. Nanotehnoloogia puhul mängibki olulist rolli omasus, mille teooriale vastavalt ei ole võimalik muuta eelnevalt avalikkusele teadaolevat eset või ainet uudseks lihtsa faktiga, et uus, veel stabiilsem, kasutatav aine või ese on leitud. Kui ainet manipuleeritakse molekulaarsel tasandil, kas siis sellisel juhul muutub aine ja sellega ka uudsus, või on tegemist siiski ainega, mille seni avastamata omadused pole avalikustunud, aga mis on olnud alati loomupäraselt aines olemas. See toob välja küsimuse, millistel tingimustel kaks materjali võib lugeda 34 A. Kukrus (viide 30), lk 69. 35 M. Schellekens (viide 3), lk 51. 36 US apellatsioonikohus asjas In re Hoeksema, 399 F.2d 269, 158 USPQ 596 (CCPA 1968). 13 identseks, mis ulatuses ja milliseid omadusi peavad nad jagama, või mis ulatuses võivad nad erineda
poeetikaprobleemidest lähtuvalt, polüfoonilistena (mitmehäälsetena). Bahtin võrdleb Tolstoi homofoonilisi romaane Dostojevski polüfooniliste romaanidega. Homofoonia keskne koht kuulub autorile. Autor annab väga täpsed hinnangud sündmustele, selgitab lugejale, kes on hea, kes halb. Autor domineerib. D romaanides autor ei domineeri. Autoril on samasugune õigus väljendada oma vaateid nagu tegelastelgi. Tegelaste hoiakud eksisteerivad paralleelselt. Täiuslikum printsiip on avalikustunud teoses ,,Vennad Karamazovid". Autor ei püüa manitseda, vaid romaanis on rahulik tegelaste häälte areng. Z. Mints D romaanide struktuuri määrab ära ka see, et igas romaanis on tegelane või mitu, kes kujutavad endast teatud eksperimenteerijat (nt Raskolnikov). Kõik need uurijad üritavad tõlgendada D teoseid kui ühtseid terviktekste. 1865. hakkab D kirjutama ,,Kuritööd ja karistust". Algselt on loodaval teosel hoopis teine pealkiri ,,Purjutajad"
annaabi.ee 
