inimest ja olusid kui kunstnikku. Küllap ei olnud ta teoretiseerija, ta mõtles värvides, vormides ning püüdis enndast nende kaudu väljendada. Temas kees otse haigluseni küündiv kunstniku-rahutus ja füsioloogiliseks tarviduseks kujunenud loomistahe, on Alfred Vaga iseloomustanud. Nii näemegi teda ennast kõige enam ta piltides (maastikes, portreedes, lillemaalides). Mälestusteski korduv rõhutus, et Mägi oli küll huvitav, kõigis kultuurielu avaldusis avara silmaringiga ja elav vestleja, aga ei armastanud kunsti ja oma tööde üle filosofeerida. Ta oskas ühendada vastandeid - töösid ja huvisid, mõistust ja tundeid, korda ja seiklust. Ta oli nii materialist kui romantiline poeet. Osa temast tahtis kujutada materiaalset maailma, osa selle hinge. "Ta armastas mürgist ning vürtsitud sisu -- ning oli oma loomingus siiski lüüriline." (F. Tuglas). Tema eluaegne lemmikkirjanik oli Edgar Allen Poe, kelle pea oli olnud
tema vastu ässitatud mehe arvamustest ning oma iluga tunginud karske ja puhta mehe südamesse ja meeltesse. Katse kaudu, mis oli sooritatud kõige tõrksama objektiga, mille võisid luua loodus ja usk, oli mileedi endas avastanud senitundmatuid võimeid. Siiski oli mileedi õhtu jooksul korduvalt enese ja oma saatuse pärast meeleheitel. Nagu me teame, ei kutsunud ta appi jumalat, kuid ta uskus kurja vaimu, seda inimelu valitsejat tema kõige väiksemaiski avaldusis, kellele piisab, nagu jutustab araabia muinasjutt, ainsast granaatõuna seemnest, et taas luua hukkunud maailma. Mileedi valmistus hoolikalt ette Feltoni vastuvõtuks ja seadis valmis oma .lahingupatareid järgmiseks päevaks. Ta teadis, et talle jäi veel ainult kaks päeva, sest kui Buckingham on dokumendile kord juba alla kirjutanud (ja Buckingham kirjutab alla seda hõlpsamini, et dokument on valele nimele, mille tagant Buckinghamil 567
annaabi.ee 
