Eesti Relvagrenaderide SS-diviis ning 11. Ida-Preisi jalaväediviis. Korpuse ülem Felix Steiner nägi Auveres vägede kontsentreerimises ohtu Narva rindele ning palus luba väegruppi Nord staabist taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mille kattenimi oli Tannebergi linn. Vastav luba saadi alles 22. juulil 1944 ja olukorra lahendamiseks tegi Steiner vaenlase löögisuunal asuvate vägede ümberpaigutuse. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva jõe joonelt Auveresse, vahetades seal välja Saksa 26. diviisi osad. Kuna korpus eeldas rügemendile lahingute tulipunkti, anti Riipalu käsutusse veel pataljon "Narwa" ja kaks kompaniid saksa pioneere. Rügemendi koosseisus oli nüüd umbes 2500 meest, iga Riipalu pataljoni võitleja vastas oli kuskil 40 punaarmeelast. Saksa vägede jaoks oli rinde hoidmise ja kaitsmise näol ees oluline tõrjelahing, millest sõltus Narva rinde püsimajäämine.
olnud tahtmist seda süüa. Kunagi elus ei olnud ma näinud midagi nii vastikut. Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti ilma toiduportsjonist. Mõne päeva pärast viidi meid üle teise laagrisse – Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu aega. Kleepuv mustus. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased. […] Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene piiri lähedal üksikus kohas soode keskel, millesse võis kaelani sisse vajuda. Joogivett ei jätkunud. Juhtus, et vett soojendati supi jaoks, aga toiduvalmistamise asemel pesti end sellega. Mehed ja naised pesid koos ja pidid pärast paljalt külma käes seisma. Paljud ei kannatanud seda välja ja surid. Elasime suures barakis – kolm-nelisada vangi ühe katuse all. Narid olid kolmekordsed. Meil aeti pead paljaks, laubalt kuklani jäeti „rajad täide jaoks“
annaabi.ee 
