Ei aidanud enam mingid võlusõnad, ei uus keredisain ega Ferdinand Porsche abikäsi, kes 1932. aastal tõi mudelite W15 ja W17 tarvis mängu hullvõimsad mootorid. Kivi oli kuristiku poole teel ja 1932. aastal läks kogu Wandereri autotoodang üle Auto Union AGsse. Auto Union: hea ja tugev kõigile Selline oligi Wandereri, Audi, DKW ja Horchi kohtumislugu. Just Rasmussen oli mees, kellel õnnestus Saksimaa Riigipanga abiga neli Chemnitzis tõuse nautinud ja mõõnades vaevelnud autotehast Auto Unioni katuse alla viia. Aga ajaloo kell käis omasoodu. Ühiseks tegutsemiseks polnud palju aega antud. 1939. aastal löödi Unioni laubale juba sõjamajanduse pitser. Lõpp oli teada, selle otsustasid 1945. aastal viisnurki kandvad tankid, kes sõjasaagina kogu Saksamaa autotööstuse lahti lammutasid ja Venemaale viisid. Seda imetlusväärsemad on aga Auto Union'i saavutused napi seitsme tegutsemisaasta jooksul. Kõigi nelja firma äripoliitika kaldumine eri suundadesse
Pikapeale enam ei julgetud avalikult astuda diktatuuripooldajate vastu, kuna enamasti lõppesid vastu astumised salapärast kadumiste, mõrvade ja muu sellisega. Ka Ameerika ei olnud üdini demokraatlik. Et majanduskriisist väljuda, tuli paratamatult kasutada karmikäelisemat poliitikat, mida Roosevelt kahtlemata ka tegi. Ta ei toetanud niivõrd rikkaid (mille peale viimased muidugi vägagi solvunud olid, näiteks Henry Ford keeldus Rooseveltiga rääkimast, kui viimane tema autotehast külastas), kuivõrd vaesemat ühiskonna kihti. Ta kasutas ka oma mõjuvõimu enda kasuks, kuid sellele vaadati suhteliselt läbi sõrmede, kuna üldiselt tõi tema "uus kurss" ameerika majanduse kriisist välja. Kuid miks ei tekkinud diktatuure näiteks Inglismaal, Prantsusmaal, jne? Arvan, et eelkõige seepärast, et nendes riikides olid demokraatlikud juured tugevamini kinnistunud. Nendes riikides ei olnud ka sellist majanduskrahhi, mis oleks pannud rahva meeleheites karmikäelist
annaabi.ee 
