mõistetest ja praktilistes tegevustes unustati, et väiksed lapsed õpivad ka näiteks söömise ja riietumise kaudu. 1990.aastatel moodustati üheskoos alus lapsekeskse väikelapsepedagoogika määratlemiseks. See protsess tekitaski uue mõiste - lapsest lähtumine. 4. Õpetajad peaksid olema omanäolised ja eriilmelised. Neil lasub vastutus tegevuskultuuri tekkimise eest. Õpetajaks olemine tähendab laste suhtes alati autoriteedipositsioonil olemist. Ta peab oskama toimida vastavalt olukorrale, vahel ka täiskasvanust lähtumise poolel. Oluline on leida tasakaal lapse ja täiskasvanu tööviiside vahel. Õpetaja amet eeldab: pidevat õppimist; head koolitust väärtusküsimuste käsitlemisel; see on eetiline amet, millega kaasneb kõrge vastutus. Nad on suunajaks erinevates õppeprotsessides, kasvatuse arendamises ja lastele võimaluste otsijad. Õpetaja keskseks ülesandeks on kavandada laste toimuvat
edasi mõningase energia ja selgusega ning võime äratada õpilaste tähelepanu ja huvi – need geldab teadmisi ja kogemust. Koolikeskkonnas kehtib see, et õpetajad on õpilaste suhtes on igasuguse tõhusa õpetamise alustalad. Selline õpetamine hõlmab ka võimet arendada oma autoriteedipositsioonil, kuid nende käitumine peab sellele vastama ning seega teadmisi õpilastega ühist dialoogi ning selgitada õppimisülesandeid ja tegevusi nii, et õpilased saavad ja kogemusi väljendama; niiviisi võib õpetaja autoriteeti „nõuda“. (Robertson 1997: 75) tähenduslikult osaleda selles, mida me õpetada püüame (vt juhtumikirjeldust lk 135-139).
annaabi.ee 
