X LOENG – 13.10.2020 – PAAVSTLUSE TEKE Kui rääkida viiest vanast kirikust: Rooma, Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma kirik (siia juurde ka Küprose kirik ja 4. saj Armeenia ja Gruusia kirikud), siis nende puhul kõneldakse lugupidamisega nendest, kes olid alusepanijateks, eriti need n.ö apostlikirikud. Idas on selliseid kirikuid rohkem, Läänes on ainult üks – Rooma – see kirik on seotud nii Peetruse kui ka Paulusega, viib suurema autoriteedini. Lisaks Rooma pealinnastaatus, mis viib kõrgendatud eneseteadvuseni. Üheks oluliseks aspektiks on piiskopinimekirjad, millega näidatakse apostelliku järjepidevust. Selle otseseks tagajärjeks see, et Rooma kiriku poole hakatakse juba 2. sajandist pöörduma, et nõu küsida. Eriti tihi oli kontakt Põhja-Aafrika kogudustega. Teine küsimus, mis Rooma tähtsust tõstab on koguduse usuline tegevus, s.h ka karitatiivne tegevus, nn „armastuse töö“
7 Lisaks sellele antakse läbi õppeasutustest saadud legitiimsusega teatav vorm ka kunsti ja filmi kritiseerimisele. Fetaherstone räägib koolist, aga siia võib kindlasti lisada ka riigi (kultuuriministeerium). Firth ja Savage (1993) leiavad, et selline sõdimine akadeemiisej a popkultuuri vahel (näiteks) lihtsalt vastandumise pärast on naeruväärne. Kuid nad leiavad, et on toimunud teadmiste edasiandmisel ja hindamisel liikumine ,,intellekti autoriteedilt" ,,eksperdi autoriteedini" - ehk reportaaze annavad inimesed, kes on asja ,,sees" (Võsa?) Nende arvates võitlus ei toimu mitte klassi sees, vaid kommerts ja intellektuaalkultuuride sees. Seega maitse annab mitte võimaluse öelda, et mingid tooted on paremad kui teised, vaid ka inimesed, kes neid definitsioone kasutavad, on paremad/halvemad kui teised. Bourdieu plussiks on see, et habituse üritab üle saada paljudest seni vaevanud dihotoomiatest: sturktuur/tegevus, vabadus/vajadus, ratsionaalsus/irratsionaalsus.
annaabi.ee 
