Vaikiv ajastu Kristel-Kai Kooskora Sandra Aruste Vaikivajastu on nimetus Eesti ajalooperioodile 12.märts 1934 kuni 21.juuni 1940 Vaikiva ajastu algus Vapside suur edu 1934. aasta kohalike omavalitsuste valimistel Konstantin Pätsi riigipööre 23.märts.1934 Keeldude kehtestamine Parlament "Vaikivas olekus" Demokraatia "lämmatamine", ainuparteiks Isamaaliit Uus põhiseadus Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts (1938) Vapsid Vabadussõjalased ehk rahvapäraselt vapsid olid Eesti 1920.- 30 aastatel tegutsenud vabadussõdalaste ühendustesse koondunud liikmed "Vaikiv ajastu" Loodi Riiklik Propaganda Talitus Võitlus opositsiooniga Kiire majanduse areng riik sekkus jõuliselt majandusellu. Rahva heaolu paranemine Koostöö liitlastega kolme Balti riigi ühine leping Baaside leping 28.september.1939, mille alusel Stalin paigutas Eestisse 20 tuhat maaväelast, lennuväe-ja laev...
1932. aastal oli rahvahääletusel napilt läbi kukkunud üsna mõistlik eelnõu, peamiseks põhjuseks see, et rahvas ei usaldanud eelnõu esitanud «vanu» poliitilisi jõude. 1933. aasta juunis toimunud uuel hääletusel sai järgmine eelnõu juba hävitavalt lüüa, mis oli otsene umbusaldus kogu senise poliitilise juhtkonna vastu. Nüüdseks selgelt poliitiliseks jõuks kujunenud vabadussõjalased esitasid seepeale oma eelnõu, mis nägi ette veelgi autoritaarsema riigimudeli, ja alustasid aktiivset kampaaniat. Mõnedki nende nõudmised on tuttavad ka tänasele eestlasele: riigikogu peaks olema väiksem, valimisringkonnad peaksid olema ühemandaadilised (st igast ringkonnast üks esindaja), riigipea senine sõltuvus riigikogust peaks kaduma. Neid nõudmisi esitasid vabadussõjalased veendumuses, et nii õnnestuks võim, mille erakonnad enda kätte haaranud, taas rahva kätte anda. Loomulikult kaasnesid selliste
poole. Arvatavasti keiser ise oli selle poolt, et saaks parema kontrolli olukorra üle. Alguses kui L-S algas, siis ikkagi endiselt oli grupp ministreid, kes tegeles seaduseloomega, aga alates 1139. aastast oli määratud juhtivminister, kes hakkas ainuisikuliselt vastutama asjade eest. Keiser oli küll see kes otsustas, aga täitevvõim peaministril. Sõja alustamine või rahu alustamine oli lihtsam autoritaarsema valitsusega. Kui Gaozong oli noor valitseja, kes sobis hästi oma rolli, siis teised valitsejad põdurad ja nõrgad. Hakkab selline olukord, kus nõrgad keisrid loovutavad oma positsiooni teistele otsustajatele(oma ministritele). Paljud ministrid olid ametisse saanud tänu oma sugulussidemetele. Nõuandjad olid pigem karjääriinimesed, kellel polnud tugevad sisu. Hakkab jälle väga lugema see, kes kellega sõbruneb. Tekivad üksteisega mitte hästi läbi saavad jõud
annaabi.ee 
