tervikuna, küll on aga endiselt aktuaalne uurida pärimuse suulise leviku erijooni (mälu, teksti ja informatsiooni eripära). Tagasi põhimõistete loendi juurde 3.9. Anonüümsus Anonüümsuse mõiste seostub autori mõistega: ühe seisukoha järgi on autoriks rahvas, mis tähendab küllalt ebamäärast autorikäsitust. (Valdavalt 19. sajandi folkloristika, sh Soome koolkond. Meenutatagu siinkohal ka Jaan Bergmanni käsitlust rahvaluulest ja kunst- v autoriluulest, 1878); selle lähenemisviisi kriitika lähtub seisukohast, et konkreetseid tekste ei saa luua kollektiivselt, need on seotud konkreetsete inimeste loomevõimega teise seisukoha järgi (1920ndaist) anonüümsus ei tähenda autori puudumist, näiteks Oskar Loorits kasutab väljendit "autoreid nimepidi harilikult ei teata" (1936). Selle seisukoha kriitika lähtub teadmise ja teadmatuse ebamäärasusest: näiteks, kui ma tean, et fraas "mehed, Tallinn pole enam kaugel" pärineb filmist
tunneb ära ja kasutab enda loodud Kõnekäändude ja vanasõnade tähenduste koomika, tekstides epiteete, metafoore, seletamine. Võrdlus ja metafoor metafoor, isikustamist, võrdlusi ja algriimi; kõnekäändudes. Mõttekorduste leidmine kordus, selgitab õpitud vanasõnade ja regilaulust. Rahvalaulu elementide leidmine piltluule, kõnekäändude kujundlikkust ja autoriluulest. retooriline hüüatus, tähendust; retooriline küsimus, mõtestab luuletuse tähenduse Epiteedi, võrdluse, metafoori, isikustamise, stiil, iseenda elamustele, kogemustele ja korduse, retoorilise küsimuse ja hüüatuse sümbol, väärtustele tuginedes; tundmine ja kasutamine. Sümbolite võrdlus
annaabi.ee 
