kommetest ja uskumustest. Tänapäeval on lauludel rohkem meelelahutuslik roll. Rahvalaulu puhul on kindlasti tähtis see, et laul omandatakse kogemuslikult igapäevase suhtlemise käigus. Rahvalaulu tänapäevane teaduslik käsitlus on kujunenud välja pikema perioodi vältel. 18.-19.sajandil rõhutati, et rahvalaule laulab lihtrahvas, Eestis tähendas see talurahvast. Sellega vastandati rahvakultuur kõrgkultuurile ja rahvalaul professionaalsele autoriloomingule. 20.sajandi esimesel poolel vaadeldi rahvalaulu ennekõike kui muusika ning luule üht ja eripärast osa. Rõhutati, et rahvalaul kuulub orgaaniliselt lauljate ellu, et laul sünnib lauldes viis, sõnad ja esitus koos ja et muudest muusikavormidest eristab rahvalaulu selle kasutusseos ja laulmistava. Pärast Teist maailmasõda süveneb Eesti rahvalaulukäsitustes huvi lauliku ja pärimusrühma vastu, varasemast rohkem süvenetakse laululoomega seotud küsimustesse. Päevakorrale
aga ei tähenda, et teisel juhul autor puudub. Tänapäeval pole see küsimus enam oluline. Vanasti tähendas autori puudumine kollektiivse, rahvaluule pärimust, autori olemasolu aga individuaalloomingut. Autor paiskab oma teose nö tuulde, kellelegi suunamata, eesmärgiga teenida selle abil raha autorikaitseseadus. Rahvaluule puhul pole tekst nii autori külge seotud. Jaan Bergmann kasutab 1878 esimest korda rahvaluule mõistet, vastandades seda autoriloomingule. Erineva kultuuritüübi kontekstis erinev tunnetus lugusid seostati kindla jutustajaga, laulikutel on oma laulud, mida teised ei esita. Lauliku/jutustaja ja koguja erinev tunnetus, erinevate rahvaluuleliikide puhul erinev tunnetus. Kui pärimusrühm, kes lugu tahab kuulda, puudub, siis lugu ei räägita. Samas on lugusid, mida esitatakse ainult jutustades, kusjuures teisi võidakse esitada ainult lauldes jne. Lugu kõneleb ennast jutustaja
annaabi.ee 
