väljamõeldis) 3) Eepilist maailma lahutab kaasajast s.t. lauliku (autori ja kuulajate) ajast absoluutne eepiline kaugus Eepose maailm rahva kangelaslik minevik, rahva ajaloo maailm. Kujutatava maailma kuuluvus minevikku on eepose kui zanri konstitutiivne vormitunnusjoon. Eepos ei ole iialgi olnud lugu kaasajast, oma ajast (mis alles järglastele saab looks minevikust). Eepos kui kindlapiiriline zanr on juba algselt lugu minevikust, eepose autorihoiak on minevikust kõneleva hoiak, kellele minevik on puutumatu ja püha. Oma stiililt, toonilt, kujundi ja iseloomu poolest asub eepiline lugu tohutu kaugel niisugusest loost, mida kaasaegne inimene jutustab oma kaasaegsetest oma kaasaegsetele. Nii laulik kui ka kuulaja asuvad ühel ja samal (hierarhilisel) väärtustasandil. Kuid kujutatav kangelaste maailm paikneb hoopis teisel, eepilise kaugusega eraldatud, kättesaamatul väärtus-ja ajatasandil. Sündmuse kujutamine
on vaimukas ja tabav. ! Essee kirjutamine nõuab: ! ! 1) läbimõeldud probleemiasetust ! ! 2) hoidumist moraliseerimisest ! ! 3) autori isikupära ! ! 4) autori silmaringi avarust ning mõttesügavust Esseel ei ole väga kindlat ülesehitust, ent talle tuleks esitada teatavad nõuded: ! ! 1) Tekst võiks koosneda katkematust mõttearendusest - vahele ei tohiks jääda mõttelünki, tühikuid eri väidete vahel. ! ! 2) Tekst peaks sisaldama konflikti - kirjutist hoiab koos pinge ! ! 3) Teksti autorihoiak võiks olla püsiv - ei peaks hüplema tundelisest humoorikaks ja seejärel filosoofiliseks. ! ! 4) Hästi mõjub püänt e üllatuslik lõpp. Postmodernistlik proosa toob päevakorda TEKSTI mõiste. Lõhub zanrite piire. Vahel ei saa kindlalt öelda isegi seda, et tegemist on ilukirjandusliku tekstiga. Postmodernistlik kirjandus sisaldab lühivorme, mid ei saa nimetada miniatuurideks, sest neil puudub miniatuurile omane stiililine viimistletus ja täielikkuse mulje. Nende kohta pole
annaabi.ee 
