Ametniku surm A.Tsehhov Ühel kaunil õhtul istus mitte vähem kaunis eksekuutor Ivan Dmitrits Tservjakov teises toolireas ja vahtis läbi binokli ,,Corneville`i kelli". Ta vahtis ja tundis enese õndsuse tipul olevat. Kuid äkki... Juttudes esineb tihti see ,,kui äkki". Autoreil on õigus: elu on nõnda täis ootamatusi! Kuid äkki kiskus ta nägu krimpsu, silmad kissi, hingamine peatus...ta tõmbas binokli silmade eest, kummardus ja ... atsihh!!! Aevastas, nagu näete. Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud. Kõik aevastavad. Tservjakov ei kohmetunud sugugi, pühkis rätikuga suud ja vaatas nagu viisakas inimene enese ümber: kas ta vahest oma aevastusega kedagi ei tülitanud
Eetika püüab mõjustada olemasolevaid moraalinorme. Õpetaja kutse-eetikast rääkides peetakse kõigepealt silmas selle sõna esimest tähendust, õpetaja kutse-eetika all mõeldakse mitte niivõrd teadust õpetaja käitumisreeglitest, kuivõrd just neid käitumisreegleid endid, õpetaja kutse-eetika on õpetaja moraal. Õpetaja kutse-eetika sisuks olevaid norme võib mitmeti grupeerida. Vasta- valt sellele on ka õpetaja kutse-eetika reeglite arv eri autoreil erinev. Kutseeetika sisu on aga põhiliselt ühesugune. Iga kutseala eetika toetub üldisele moraalile ja eetikale. Kutseala eripärast tulenevad aga selle kutseala esindajatele mõningad normid, mida siis vastavas kutse-eetikas eriti rõhutatakse. Võtame näiteks humaansuse. Selle moraalinormi järgimine ilustab kõiki inimesi. Õpetaja peab aga olema eriti humaanne, selleks et ka tulevastes põlvedes humaansust kasvatada. Kutse-eetika kujuneb välja koos tööjaotusega
ikkagi kas välja vabandama või isegi õigustama inimeses veel säilinud usk Jumalasse. (näiteks Paul Kuusbergi“Enn Kalmu kaks Kolhoosidesse ajamise aegset absurdi mina”, 1961, või Villem Grossi “Tii vasirutus”, maigulist olustikku õnnestus nüüd kirjeldada 1962), milleks väliseesti autoreil puudus Heino Kiigel oma “Tondiöömajas”, mis sai 1967. igasugune ajend. aasta romaanivõistlusel küll I auhinna, kuid Olulise seigana tuleb nimetada eesti kir pääses pärast pikki ideoloogilisi sekeldusi jandusklassikute (Tammsaare, Vilde, Luts jt.) mõneti moonutatult trükki alles 1970. aastal. valiksarjade väljaandmist 1950. ja 1960
annaabi.ee 
