suurepäraselt korreleeruvat), seejärel küsitakse Suburgi väljanägemise kohta, millest üksainuke hall foto ei anna täit selgust ja lõpuks distantseerutakse kangelanna kummalistest mõtetest, ammugi siis vastuolulistest unistustest. Ilu mõiste on küll eituse läbi kohal, seoses videtavalt inetu armiga. Suburgi ilukirjandustegelase juures satub Rubeni mehe pilgu alla samuti kõigepealt väliskuju / väline, ühtlasi visandatakse koheselt autorefleksiivselt / inspireeritult mehe-naise suhtepilt: Ent vaadelgem Lilli tegelast Liinat. Eesti soost Liina on habras, graatsiline ja roosas kleidis. Ta ilu on erakordne ja kik mehed on valmis tema ette plvili viskuma. Noorte kunstnike ja kriitikute Artishoki teisel biennaalil (2010) esitas piltilus endine modell ja Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomiga fotokunstnik ühes isikus, Kaisa Eiche, oma teosena kaks dubleerivat Musta Luige fotot, ühel poseeris vastavas balletikostüümis Kaisa ise, teisel
asjade olemusest, nt (MR väitekirjas) kaubandusliku käibe tegevusmallidest]. [3]Õigusfilosoofia suunda, mis tunnustab inimese voli ja suva õiguse normatiivse sisu ja regulatiivse toime kindlaksmääramisel, nimetatakse õiguspositivismiks. [selgita, miks pelk positivism on ebasobiv sõna]. Minu arvates tänapäeval on tegemist pigem metodoloogilise, õigusteooria uurimiseseme valiku küsimusega: kas õigust uuritakse nö õigusekeskselt ehk autorefleksiivselt, mille puhul uurimine on paratamatult seotud kehtiva õigusega, või uuritakse nö ekstsentriliselt, õiguse suhtes väliseid faktoreid arvestades. [Kui õigusel ongi loomulikud/välised piirid, siis näivad need pigem muutuvad ühes inimühiskonna ajaloolise arenguga (areng ei tähenda tingimata progressi). Samuti ei saa täielikult nõustuda objektivistliku õigusfilsoofia rajanemist imestusele maailma korra üle ja
annaabi.ee 
