suhtus. Tema nägu, eriti aga otsusekindel pilk väljendavad sisemist põlemist soovi olla kunsti nimel kompromissitu. Säärane portree, mis ei karda olla jõuline ning loobub tavapärasest portreekunstile iseloomulikust leebusest ning värvi-varju mängule keskendumisest, on haruldane kogu siinses kunstiajaloos. Autoportreena pakub teos meile aga harvaesinevat võimalust näha seda, mida Laikmaa ise Laikmaast arvas. See on aus hinnang iseendale. Loomingu sisu Ants Laikmaa tähtsus on juba ammu muutunud pidevalt kasvavaks nähtuseks. Ühelt poolt tuleb ikka ja jälle meelde tema olulisus Eesti kultuuriväljal: Laikmaa organiseerimisvõime ning enesele kindlaksjäämise läbi eeskujuks olemine tervetele põlvkondadele
maalitud ilmed, kuna need panevad figuurid elama ning annavad neile mõttemaailma. Minu mõtetes on kunstnik äsja ärganud, veel unelev pilk silmis ning valmistub päevaks. Ehk kaalutleb ta selle üle, mida peale pesemist maalima hakkab. See, kuidas kunstnikku on kujutatud, ei lase teda tituleerida naiskunstnikuks või meeskunstnikuks. Tegemist on lihtsalt kunstnikuga oma ateljees pintslite ja palettide keskel rahulikult käsi pesemas. Mõeldes aga selle peale kuidas Karin Luts "Kunstnikku" autoportreena on kujutanud kerkib esile jälle talle omane ja oluline soolise identiteedi küsimus. Kui selle mõttega pildil oleva tegelase ilmet vaadata, võib peaaegu et märgata õhkõrna trotslikku muiet ta suunurgas. Tol ajal oli ka kunstimaailm meeste pärusmaa ning naise roll selles valdkonnas oli pigem modelli, armukese, muusa või vahel ka abikaasana. Karin Luts tunnetab läbi kogu oma loomingulise tee konflikti naiseks olemise ja loomingulise eneseteostuse vahel
annaabi.ee 
