Õli. Üks kõige enam meelde jäänud maale kandis pealkirja ,,Serenaad", mis oli kujutatud kui lähivõte mingist väiksemast osast, mis kuulub suure terviku linna hulka, mida ta oli kujutanud ka ühel teisel maalil. Kui ma ei eksi, siis selle teise maali nimeks võis olla ,,Maastik". Pilt meeldis mulle oma erksa värvilahenduse ja stiili poolest. Stiililt selline pisut absurdne ja boheemlaslik. Teine maal mis meelde jäi, oli tema enda autoportree. See käis samuti kaasas teise tema autoportreega, mille ta oli endast joonistanud aastaid varem. Asendi, stiili ja emotsiooni oli ta mõlemal pildil samaks püüdnud jätta. Kahte autoportreed vaadates oli näha mõningaid muutusi ja erinevusi, mida oli aeg endaga vahepeal kaasa toonud. Põhiliselt välimuses. Uuema autoportree juurde oli ta pildi nurka lisanud rippuma ka silmuse, mis toob esile mõtteid, et mida ta sellega kujutada võis ja tahtis. Andrus Johan (1906-1941) Aleksander Mülber
Adamson.Eric, Aleksander Bergman, Jaan Grüünberg, Kaarel Liimand, Karl Pärsimägi, Kristjan Teder. Pretensioossem oli sisiliselt küll Adamson-Ericu kolmikmaal ,,Leib ja kala" (,,Eesti rannik"), millist mõtet rõhutas ka vastav natüürmort laia maastiku vasakus nurgas. Just antud võte aitas tõsta antud maali kõrgemale ja sabloonilisest isamaalikust püüdlikkusest; tema paralleeliks oli vaade Harjumäele ja Niguliste kirikule kunstniku autoportreega all vasakus nurgas. Sellel ajal näis ta oma äsjasest värvide analüüsimisest vikerkaarekildudeks ja piinlikust tasakaalustamisest edasi minevat ja lähenevat lihtsamale, vahetumale esemete edasiandmisele värvis (,,Leib ja kala"). Kui taheti aga üldse tungida maali probleemidesse, siis vaadati lagedatest looduslikest üldvärvidest ülesaamist tema ,,Leetse rannas" või ,,Mari Raamoti portrees". Aastal 1955 tabas Adamson-Ericut parempoolne halvatus. Peale seda kunstniku parem
annaabi.ee 
