D. Lõssenko) 1930-1960: a. Organismid reageerivad adekvaatselt väliskeskkonna muutustele (võeti soojalembesed loomad, keset talve aeti välja, et muutuksid külmalembesteks) b. Mitte mingeid geene, kromosoome pole olemas. Pärilikkust kannab organism tervikuna (nullistati tõu- ja sordiaretus) c. Toimub hüppeline liigiteke d. Liik on kollektiivne organism, mille üksikud isendid üksteist aitavad 2) Autogeneetilised: psühholamarkism (E. Cope) organismid evolutsioneeruvad tänu sisemisele tungile teadvus, mälu, tahe. a. Kui teadvust pole, siis selle aset täidavad reaktsioonid keskkonnale (taimedel, seentel) b. Mälu kogemus läbielatust, mis jätab jälje c. Tahe soov täiustuda (teadvusega loomad) d. Järjepidavad tegevused kinnistuvad niivõrd, et muutuvad lõpuks automaatseks.
muutuse (Lõssenkism- NSVL evol. teooria, mis valitses 1930- 1960, mingeid geene pole olemas, arvati, et organismid reageerivad koheselt keskkonnamuutusele ja need muutused antakse järglastele edasi, klassikaline näide: võeti suvivili hoiti jahedas, arvati, et see muutus taliviljaks ja kylvati maha, talvel- no vaat, mis sai. Samuti vanad arvasid, et tekib hüppeline liigiteke, arvati, et liik on kollektiiv ja nad aitavad üksteist- a no vat mis sai, tuksi läks jälle. 2.) autogeneetilised lähenemised- psühholamarkism (Lääneriikides), organismide arengut suunavaks on organismide siseteadvus (reageerimine välisärritajatele), igasugune reageerimine jätab jälje ja jälgede kuhjumine avaldab mõju ja need päranduvad järglastele. 3. Dualistlik lähendus- klassikaline lamarkism, 1.) väliskeskkond ja 2.) sisemine tendents täiustuda, omaosa oli väliskeskkonna muutustel, keskkonna muutused tagavad selle, et osasid elundeid kasutatakse
annaabi.ee 
