Jaanika Juhanson Retsensioon Käisin 3. veebruaril Nukuteatris vaatamas lavastus „Ajarefrään“, mis rääkis ühest nukunäitlejast, kes eksib varjudesse, ent otsis kuldkollas liblikat. See oli Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monolavastus, kus mälupildid elustusid ja värvilisest hämarusest kerkis esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhines armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel. Kõik algas sellega, kui Helle oli veel noor. Ta mängis oma nukkudega ning mõne hetke pärast istus mingisuguse mootorratta peale ning sõitsid sellega mööda tema eluteed edasi. Helle oli oma 20. aastate alguses, kui ta kutsuti nukuteatrisse prooviesinemisele. Tal läks hästi ning tolle aja nukuteatri teatrijuht kutsus Helle nukuteatrisse näitlejaks. Tal oli palju esinimesi üle Eesti. Rahvale ta loomulikult väga meeldis
peamine eesmärk kirjandustegevuse elavdamine oli kandnud vilja. Nii likvideeritigi S ametlikult 1920.a. jaanuaris. Thomas Lanier Williams III (paremini tuntud pseudonüümiga Tennessee Williams; 26. märts 1911 25. veebruar 1983) oli 20. sajandi üks prominentsemaid USA näitekirjanikke. Selle näidendiga sai Tennessee Williams maailmakuulsaks. 1950 teos ekraniseeriti. Näidend on nähtavasti kirjutatud autobiograafilistel motiividel. Sisu Klaasist loomaaia tegelased on Amanda Wingfield, tema tütar Laura Wingfield ja poeg Tom Wingfield ning Laura eluaegne armastatu Jim O'Connor. Amanda Wingfield on agressiivne naine, kes peab end Lõuna kaunitariks ja elab peenutsevat elu. Laura on häbelik ja introvertne, mille pärast ta teeb endale suuri etteheiteid. Jim O'Connor on keskkoolis populaarne noormees, kelle ümber tüdrukud tiirlevad ja keda kõik armastavad
annaabi.ee 
