kultuurisituatsioonis "reaalsus" muutub fiktsiooniks. Kuidas reaalsust struktureeritakse, jutustatakse (reality-showd, teleuudised, meedia laiemalt). Näiteks saksa päritolu inglismaal elanud W. G. Sebaldi looming, kes oma keerulistes mälu ja ajalooga tegelevatesse metafüüsilistes romaanides esindab just reaalsust ja fiktsiooni kokkusulatavat hoiakut (nt statistika ja fotode kasutamine). [Vt nt Mati Sirkel "Sebaldiaana" ( Sirp, 04.02.2011)] Kuid veelkord Shields: mida autobiograafilisemaks, pihtimuslikumaks, intiimsemaks tekstid muutuvad, seda fragmentaarsemaks nad muutuvad. Eesti nüüdiskirjanduse arengujooni 1. Suure kaasaja ainelise eepilise romaani ootus. Mõnes mõttes peegeldab neid ootusi Andrus Kivirähki auhinnatud ,,Maailma otsas" või Urmas Vadi "Tagasi Eestisse" (2012) Teine põlvkondade ülene ja rõhutatult eestiteemaline raamat on esseistlikus laadis ja tõeliselt suurt ajalist haaret püüdlev Valdur Mikita ,,Lingvistiline mets"
Teda on korduvalt esitatud Nobeli preemia laureaadiks. 1958 Söerikastaja – luule 1964 Kivist viiulid – luule 1966 Lauljad lavavööridel – luule 1969 Vihm teeb toredaid asju – luule – viimane uudiskogu – Ajaloo huvi ja peegeldamine on luules alles, kuid selle peegeldamise sügavam sisu oleks nagu muutunud. Ajalugu ei tähedan ilmtingimata enam viidet tulevikku, vaid muutub intiimsemaks ja autobiograafilisemaks. On oluline, et ajaloopeegeldustesse tuleb ka Eesti teema. Ta hakkab siis ka mingil moel läbi jutustama Eesti kultuuriloosse puutuvaid asju ja tegelasi. 1971 Voog ja kolmpii 1970-1980 Kolme katku vahel – Balthasar Russow – kirjutamine algas sellest, et Tallinn film tellis talt filmistsenaariumi ja sellega seoses kirjutamine muudkui paisus. 1979 Neli monoloogi Püha Jüri asjus – Michel Sittow - Peategelane
annaabi.ee 
