Kui ei oleks olemas tuntud muinasjutte, poleks inimestel ka millegi poole püüelda, suuri eesmärke, millest aeg-ajalt unistada. Meil on vaja kindlaid etalone, mis seisavad kaljuna silmapiiril ning tänu millele leiame jõudu edasiminekuks. Võtame näite päriselust: tänapäeva noored inimesed küll unistavad romantika olemasolust, kuid reaalselt nähakse seda vaid harva. Minul oli sellist õnne- olen tuttav tütarlapsega, kes sai oma salajaselt austajalt puhtal kujul kõige õigemas vormis armastuskirja. Seda lugedes tekkis mul esimese reaktsioonina pähe mõte:"See ei ole võimalik, selliseid asju päriselus ei juhtu!" See oli niivõrd ilus Zest, et võttis pisara silma ning pani mindki oma printsi ootama. Lootmine, et keegi ka mulle kunagi midagi nii hingesoojendavat ja südamelähedast kinkida võiks, paneb mind siiamaani iga kord sellele mõeldes õnnelikult muigama.
õnnelik, ka tema on kulda ihkav hing. ,,Vaid kulla poole kipub, vaid kulla küljes ripub kõik ilmas. Oh me vaesed!" Jalutuskäik Margareta sai ehted kätte, aga ta näitab neid emale, kes arvab, et võõrast vara ei tohi vastu võtta ja käsib Margaretal ehted kirikule anda. ,,Ta hüüdis: laps, oh ette vaata! Võõras vara su hinge võib hukka saata. See jumalaemale kingiks anna siis meile osaks saab taevamanna." Naabrinaise majas Margareta räägib Martale, et ta sai endale austajalt taaskord ehteid. Tuleb Mefistofeles, kes räägib Marta mehe surmast. Ta räägib, et Marta mees oli liiderdaja, pidev uhkeldaja. Tõestuseks, et Marta mees Paduasse maetud on tahab Marta tunnistajat ja paberit selle kohta. Tunnistajaks tahab Mefistofeles võtta Fausti, et nõnda ta Margaretaga kokku viia. ,,Sa kelm! Sa oma laste varas! Et talt ka nähtud vaev ja rist ei võõrutanud ulaelamist!" ,,Siis, kulla prouake, on vaja, et oleks veel üks tunnistaja.
annaabi.ee 
