Kuna koonduslaagrites viibis koos kümneid tuhandeid inimesi, tihti ka antisanitaarsetes tingimustes, levisid vangide hulgas mitmesugused nakkushaigused, millest kõige surmatoovamaks oli plekiline tüüfus. Tüüfusepideemiad viisid vange surma massiliselt, selle tõttu sai tihti kannatada ja koonduslaagrite SS-personal. (Madisson 2006:53-57) 1941. aata sügisest hakkasid sakslased otsima tõhusaid meetodeid, et tappa tuhandeid inimesi päevas. Ausschwitzis sooritati eksperimente putukamürgiga Zyklon B. Selgus, et gaas tapab hästi ka inimesi. Peatselt algasid Auschwitzis regulaarsed ja massilised Zykoln B-ga gaasitamised. Selliseid tööstuslikke meetodeid rakendades õnnestus suhteliselt väikesel SS- laste grupil ja nende abilistel 1941. aasta detsembrist 1944. aasta novembrini mõrvata gaasikambrites ligikaudu kolm miljonit inimest. (Bruchfeld ja Levine 2003:55)
kaosele, näljale, mustusele ja õudusele Stutthofis. Pärast nende saabumist viidi naised küünitaolisesse ehitisse, kus nad kurnatult puulaastudele pikali langesid. Peagi ümbritsesid neid kapod ja vangid, kellest paljud olid poolakad, kes kerjasid ning varastasid, rääkides seejuures, et neilt võetakse nagunii kõik ära. […] Stutthofis kuulsid nad Ausschwitzi kaudu tulnud juuditaridelt gaasikambritest. Ja Ausschwitzist võis lugeda ungari naiste nägudelt, kes olid Ausschwitzis küll ainult kolm nädalat olnud, kelle jaoks aga šokk oma perede ja sõprade kaotusest kõige elavam oli: Iga päev tulid uued ešelonid vangidega ja ühel päeval tulid ungari naised, kõik kotitaolistes riietes ja paljaksaetud peadega. […] Kui venelaste pealetung algas, aeti vangid surmamarsil Danzigi ja sealt jälle tagasi. Lõpuks panid valvurid nad ühte küüni kinni. Kui vene sõdurid välja ilmusid, oli Eva Dubová juba teadvusetu ja teised naised olid tal riided seljast võtnud
annaabi.ee 
