formaalselt õigeks mõistetud inimene on tegelikult kurjategija (näiteks "ristiisa"), ja vastupidi, et formaalselt süüdi mõistetud inimene on taustaõigluse mõttes süütu või pole talle inkrimineeritud kuritegu tegelikult sooritanudki. Jah, mõlemat tüüpi juhud on EV õiguskaitsesüsteemis võimalikud. Sest EESTI ÕIGUSKAITSESÜSTEEMI FILOSOOFIAKS EI OLE ÕIGLUS KUI AUSAMEELSUS, VAID FORMAALNE ÕIGUS JOKK-SKEEMI MÕTTES. Kodanike ausameelset suhet ühiskonda ja riigisse ning aumehelikku vastutuse võtmist ei eeldatagi, eeldatakse, et kodanike eesmärgiks on vastutuse vältimine ning kui see saavutatakse juriidilise skeemi abil, siis ongi juriidiliselt kõik korras. Krister Paris on oma artikli pealkirjastanud üsna rängas sõnastuses: "Kas inimõigusi mitteaustaval Eestil oleks õigus eksisteerida?" (EPL 02. 09. 2016). Artikkel on inspireeritud politseivägivallast Harku väljasaatmiskeskuses 2015. aastal. Krister
Mõttelaadi uuenemine Itaalias algas humanistlik liikumine 14. saj. Petrarca ja Boccaccio esilekerkimisega. Enam kui peent loogikat hindasid nad antiikklassikute puhul tundeehtsust ja väljendas ilu. Pooldasid Platoni õpetust. 16. saj. levis humanistlik liikuine Prantsusmaale ja sealt Põhja-Euroopasse. Võrreldes antiikaja lõpu meeleheitega ja keskaja resignatsiooniga oli renessanss rahutu. Uuesti leidis ausameelset tunnustust füüsiline nauding. Ajastu suur prohvet arstist kirjanik François Rabelais (umbes 1494-1553) valis oma Thélème kloostri ideaalse ühiskonna juhimõtteks: tee, mida soovid. Ideaaliks kuulutati vaba elu ja ohtlikud mõtted. Uus elulaad on kulukas. Kunagi polnud rahal sellist tähtsust, mis nüüd. Kõik oli lubatud, mis viis eesmärgile, olgu see aus käsitöö või äritsemine, leiutamine, kaevanduse avamine, röövretk või raha laenutamine liigkasu eest
annaabi.ee 
