(raha, eraomand) ja härraste egoistlikud instinktid kijundavad teise, sotsiaalselt ja kultuuriliselt rahvusele võõra tüübi, mis on rahvaliku vastand individualisti, ateisti, kelle maailma keskpunktiks ei ole mitte jumal, vaid inimene, kes ei järgi mitte kristlikke ja seega vaimseid, vaid inimlikke, s.t. materiaalseid huvisid. Kui selle lihtesindajateks on kodanlikud ärimehed või egoistlikud mõisnikud, siis kuuluvad sama tüübi kõrgemasse kategooriasse ausameelsed võitlejad inimese heaolu eest. Need inimesed peavad inimese õnne põhieelduseks sotsiaalsete probleemide lahendamist, leiavad, et inimesel on õigus ülekohtust ühiskonda vägivaldselt ümber korraldada, ning satuvad seetõttu vastuollu rahvaomase eetikaga, mis seostab õnne vabatahtliku eneseohverduse ja kannatliku meelega. Rahvusliku iseloomu põhilaadiks on Dostojevski järgi omamoodi maksimalism vajadus minna lõpuni,
kõik. Osariikide kohtute otsuste apelleerimise õiguse loovutamist [ülemkohtule] võib põhjendada ka teist laadi motiiviga, mis on täiesti ühildatav siira austusega nende kohtute vastu. See motiiv väljendub tähtsuses või paratamatuses, mida peab omistama kõiki põhiseaduslikke küsimusi puudutavate otsuste ühetaolisusele kogu Ameerika Ühendriikides. Eri osariikide sama õpetatud ja ausameelsed kohtunikud võivad tõlgendada erinevalt seadust, rahvusvahelist lepingut või põhiseadust ennast: kui nende vastu- oluliste ja lahkuminevate otsuste läbivaatamiseks ja ühildamiseks puuduks järelevalvav organ, siis oleksid eri riikides erinevad seadused, lepingud, ja põhiseadus ning võimalik, et neil poleks ükskõik millises kahes eri osariigis kunagi täpselt sama sisu, siduvust või mõju.“*43 Ameerika ülemkohtu otsus Martin vs