tähtis. Kahjuks taastatud Eesti Vabariigi algaastatel tegemata jäänud töö on pronkssõdurist väljakujundanud kahjuks mingisuguse meieteie poliitilise köieveo objekti. Selge on see, et vana pronkssõduri asukoht ei olnud kohe üldse talutav ja tuli sealt sobivamale kohale paigaldada; mitte õhata või muul viisil läbimõtlematult ja jõhkralt rahvavaenuliku käitumisega ära vedada pimeduse katte all, nii nagu tehti selle Lihula ausambaga läbipõrunud juhupoliitikute poolt. Ilmselge on ka see, et riigijuhtide saamatuse, tahtejõu ja pädevusetuse absoluutsel puudusel ei ole pronkssõduri probleemi siiani ükski valitsus proovinudki kahjuks lahendada. Väärikas lahendus tuli nüüd leida neil, kes püssirohu vingu ja lahinguvälja laibalehka on haistnud, sest aeg on ka lõpuks ulatada käed leppimiseks ning kuulutada vaherahu praeguse poliitkodusõja lõpetamiseks. Alustaks arusaamaga, et nendele, kes on
organisatsioonidega liitumiseks valmis seadis. Peale presidendiks olemise on Meri kirjutanud hulgaliselt raamatuid, mis on eestlaste hulgas väga populaarsed. Mitu tema raamatut ongi just pühendatud eestlastele ja nende minevikule. See näitab, et tegu ei olnud lihtsalt presidendiga, vaid presidendiga, keda huvitas Eesti rahvas ning selle minevik ja tulevik. Rajatav ausammas peaks loomulikult asuma Kadriorus, presidendi lossi vahetus läheduses ning koos Meri ausambaga koos ka teiste Eesti presidentide monumendid, sest kindlasti on iga president oma riigi heaks nii palju head teinud, et ausammast vääriks. Kolmas ausammas, mille ma rajaksin oleks pühendatud kogu Eesti rahvale. Kuna eestlaste elu on olnud kogu ajaloo jooksul väga ränk ning nad on pidanud suurema osa ajaloost võitlema oma maa ja vabaduse eest, siis selle eest on kogu Eesti rahvas ära teeninud suure ja kolossaalse ausamba. See ausammas peaks olema midagi väga suurt
annaabi.ee 
