Siirdesoojused on näiteks: 1) Sulamissoojus (lambda) () Aine sulatamiseks kulub soojushulk Q=m, kus m-aine mass(kg) ja Q-soojushulk (J). Aine tahkumisel eraldub ehk vabaneb soojushulk Q=m (miinusmärgiga). Sulamine toimub iga tahkise jaoks kindlal temperatuuril sulamistemperatuuril (siirdetemperatuur). 2) Aurustumissoojus L () Kui aurav vedelik ei saa väljaspoolt energiat juurde, siis ta jahtub, järelikult auruva vedeliku temperatuuri hoidmiseks jäävana peab talle andma mingi soojushulga. Lihtne on auruva vedeliku temperatuuri hoida jäävana siis, kui vedelik on keema läinud. Keemine on vedeliku intensiivne aurumine kogu ruumala ulatuses, kusjuures vedeliku sees tekivad aurumullid, mis paisuvad ja tõusevad kiiresti pinnale. Keemissoojuseks L nimetatakse aurustumissoojust keemistemperatuuril. Vedelik keeb talle omasel keemistemperatuuril
· Ühik 1J/kg · Näitab, kui suur soojushulk kulub 1kg vedeliku aurustumiseks või kondenseerumiseks jääval temperatuuril · Sõltub temperatuurist · Antakse kindlal temperatuuril, milleks on vedeliku keemistemperatuur keemissoojus · Aine aurustumiseks kuluv soojushulk Q=Lm Mõningate ainete keemissoojused Kondenseerumine on: · Aurumise pöördprotsess · Vabaneb energia (soojushulk Q) · Vabanev soojushulk on võrdne aurumisel neeldunud soojushulgaga (tingimusel: auruva vedeliku ja kondenseerunud vedeliku temperatuurid on võrdsed) Olekumuutused · . Hetkel, mil kogu jää on · Vesi keeb 100 °C juures. See on muutunud veeks, on vee vee keemistemperatuur. Vett temperatuur 0 °C. Seda võib keeta ükskõik kui kaua, nimetatakse jää kuid temperatuur enam ei tõuse. sulamistemperatuuriks. Keemine · Vedeliku muutumine gaasiks keemistemperatuuril · Sõltub:
ööpäeva ·kus V on veehoidla maht, Qd ööpäevakeskmine kasutatav juurdevool m3, s.o tegelik juurdevool miinus paisust läbi lastav vesi (mille määrab sanitaarvooluhulk), ning Wk veekadu veehoidlast ööpäeva kestel. Veekadu veehoidlast ·Wk = Wf + Wa Veekadu veehoidlast Wk on filtratsiooni- ja aurumiskao summa Veekadu veehoidlast ·Ööpäevane aurumiskadu m3, kus Ak on veehoidla keskmine pindala aurumisperioodi kestel m2, Zv aasta jooksul veepinnalt auruva vee kiht m ning Zm aasta jooksul maapinnalt auruva vee kiht m. ·Filtratsioonikao läbi väikese veehoidla põhja Wf = 2,5 k A hk m3 aastas, ·kus k on veehoidla põhja pinnase filtratsioonimoodul m/d (vt Hüdraulika ja pumbad, lk 235), A veehoidla pindala m2 ning hk veehoidla keskmine sügavus m. ·Ligikaudse filtratsioonivooluhulga läbi pinnaspaisu ja selle alt m3/d, kus A on veehoidla pindala m2, H vee sügavus paisu ees
· ATMOSFÄÄR 0,03% · Veebilanss - kõigi vee juurde- ja äravoolu liikide ning vee akumulatsiooni mahuline iseloomustus mingi maa-ala (näiteks, vesikonna, soo, mandri) kohta mingis ajavahemikus (ööpäevas, aastas). · Veebilanss annab ettekujunduse maa-ala või muu veevarudest. · Mandrite veebilansi iseloomustab põhiline seaduspärasus, mille kohaselt paljude aastate jooksul mandreile langevate sademete hulk on võrdne sealt auruva ja äravoolava vee hulgaga. · Väiksemal maa-alal ning lühikese ajavahemiku kestel mõjutavad veebilanssi ka pinna- ja põhjavee filtratsioon, vee kondenseerimine pinnases, lumi jm. · Oletades, et hüdrosfääri veevaru on muutumatu suurus, ja et veeringest osavõtva vee keskmine hulk ei muutu, võib oletada , et maakera veeringe tuluosa ja kuluosa vahel valitseb tasakaal, millel põhineb maakera veebilanss · Maakera veebilanss
ülejäänud molekulide keskmine kiirus. Seda mõjutab tugevalt õhuniiskus. Looduses aurab vett veekogudelt, lumikattelt, jääliustikelt, vett sisaldavalt pinnaselt jne. Mida kõrgem on temperatuur seda rohkem võib õhk sisaldada veeauru. Potentsiaalne aurumine see näitab maksimaalset aurumist antud ilmastikus (tegelik aurustumine on väiksem). Selle määravad : aurustumise pinna temperatuur, aurustuva pinna kohal õhus oleva veeauru hulk, õhuvoolu kiirus auruva pinna kohal ja õhurõhk. Tegelik aurumine aurustumine mõnelt teiselt pinnalt (maalt, taimkattelt). Üldjuhul väiksem kui potentsiaalne aurustumine, äärmisel juhul võrdne sellega. Seda mõjutavad : mulla liik, mulla tihedus, reljeef, mulla pinna konarlus, põhjavee kaugus. See näitab antud kohas tegelikult auranud vee hulka. Pilet nr. 5 Atmosfääri valguskiirgus. Maapinna efektiivne kiirgus. Sademete
temperatuur seda rohkem võib õhk sisaldada veeauru. Potentsiaalne aurumine – see näitab maksimaalset aurumist antud ilmastikus (tegelik aurustumine on väiksem). Selle määravad : aurustumise pinna temperatuur, aurustuva pinna kohal õhus oleva veeauru hulk, õhuvoolu kiirus Pilet nr. 13 Pikalainekiirgus atmosfääris, st. Boltzmanni seadus. Pilvede klassifitseerimine. auruva pinna kohal ja õhurõhk. Tegelik aurumine – aurustumine mõnelt teiselt pinnalt (maalt, taimkattelt). Üldjuhul väiksem kui potentsiaalne Pikalainekiirgus – see avaldub atmosfääris maakiirguse ja atmosfääri kiirguse näol. atmosfääri kiirguse see osa, mis suundub maa poole aurustumine, äärmisel juhul võrdne sellega. Seda mõjutavad : mulla liik, mulla tihedus, reljeef, mulla pinna konarlus, põhjavee kaugus
Sattudes atm veeauru kondenseerub moodustades pilved, udu. Võib kondenseeruda ka miasmaapinnalt nt: kaste, jää, hall. Aurustumist mõõdetakse veekihi mõõtmisel mm-tes. Aurumise intensiivsus = aurustumine/ ajavahemik pikkusega. Potentsiaalne aurumine näitab maksimaalselt aurumist antud ilmastikus (tegelik aurustumine on väiksem). Potentsiaalse aurustumise määravad: 1) aurustumise pinna temperatuur 2) aurustuva pinna kohal õhus oleva veeauru hulk, 3) õhuvoolu kiirus auruva pinna kohal, 4) õhurõhk. Kobedalt pinnalt on aurustumine väiksem. Savumuldadel on aurustuvus suurem, liivmuldadel väiksem. Mida lähedamal on pinnavesi, seda suurem on aurumine. Tegelik aurustumine Üldjuhul väiksem kui potentsiaalne aurumine. Äärmisel juhul võrdne potentsiaalse aurumisega. Tegelikku aurumist mõjutab: sõltuvus mulla liigist, mulla tihedusest, reljeefist, mulla pinna konarlusest, põhjavee kaugusest.
annaabi.ee 
