Viirlaid pälvis selle Eesti Vabariigi järjekestvuse kaitsjana. Just see oli tema missioon, mida ta kirjutades ja oma raamatuid levitades täitis. Ta teoseid on saadetud prlamendiliikmetele ja senaatoritele, Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma. Isikliku raha ja energiaga on ta aastakümneid korraldanud oma loomingu tõlkimist eri keeltesse, teadvustamaks maailmale Eesti tragöödiat. Seda mitte kuulsusjanust ega auahnusest. Et ta kuulsusest ei hooli, näitab ju aurahast loobuminegi. Pettumus kodumaas, mida ta eest külastades tundis, õigupoolest nördimus riigi juhtisikute omakasu ja printsiibituse pärast, ei lase aatelisel Viirlaidil end "siduda nende poolt jagatud auga". Meie ajal ja meie riigis, mil kompromissivalmidust nimetatakse kohanemiseks ja ideaalide hülgamist reaalpoliitikaks, näib Viirlaidi-sugune muidugi anakronismina. Sõnad isamaa ja rahvus on esiotsa lihtsalt vanamoelised, eurotuhinas muutuvad nad varem või hiljem nagunii tarbetuks
sidemes, nii et ainult vahane ninaots oli väljas. Auto hakkas vaikselt sõitma ja peagi tundis minategelane, et tema peakohalt hakkas tilkuma midagi ja hiljem juba voolama. Ta hüüdis autojuhti ja teatas, et ühel mehel hakkas verejooks, kuid selle vastu ei saanud midagi teha ja mindi edasi. Ennem kohale jõudmist see mees suri. X Minategelasele öeldi, et talle tuleb külaline. Selleks oli Rinaldi, kes tõi minategelasele pudeli rummi ja hakkas rääkima aurahast, mille ta saab. Rinaldi küsitles teda, et ta saaks hõde medali bronks medali asemel, kuid minategelane ajas vastu. Seejärel rääkisid nad naistest ja Rinaldi lahkudes lubas ta Cathrine tema juurde saata. XI Rinaldi oli saatnud ka vana tuttava preestri tema juurde, kes aga oli väsinud ja minategelane nägi selle kohe ära. Preester tõi talle sääsevõrgu, vermutit ja ajalehti. Nad rääkisid veel omavahel jumalast, naistest, sõjast ja armastusest ja jõid ühe klaasi rummi ära
annaabi.ee 
