hukkunud -- ka siis jääb see, mis täidab nende koha. Mis see on, küsid. Seesama, mis neid tubliks muutis: voorus. (25) Ta ei talu tühja kohta, täidab kogu hinge, kaotab igasuguse iha, on endale küllaldane. Mis tähtsust on sellel, kas voolav vesi saadakse kätte või läheb kõrvale, kui terveks jääb allikas, millest ta voolas? Sa ei saa öelda, et elu tervete lastega on õigem kui kaotatutega, või korrapärasem või arukam või aulisem, niisiis mitte ka parem. Sõprade hulga kasv ei tee targemaks, ilmajäämine ei tee rumalamaks, niisiis mitte ka õnnelikumaks või õnnetumaks. Kuni voorus jääb terveks, ei anna kaotatu sulle end tunda. (26) "Kuidas siis? Kas sõprade ja laste hulgast ümbritsetu ei ole õnnelikum?" Miks ta peaks olema? Ülim hüve ju ei kahane ega kasva; ta säilitab oma määra, kuidas saatus ka toimiks. Kas elab ta sügava
surma põhjustaja ja tema tuleb tappa. -) Surma suhtutakse (au)kartuse, hirmu või õudusega. Elavaid tuleb hakata surnute eest kaitsma, et surnu ei hakkaks kodukäijaks. -) Mõnes kultuuris purustatakse nt jalad või seotakse kinni, et ta ei saaks tulla. Mõnel pool peidetakse surnu ära või viiakse surnuaiale eksiteid pidi. -) Surnutega on seotud ka paljud tabud. Mõnes kultuuris on nt sedasi, et surnutega võisid tegeleda vaid kindlad perekonnad. Mida aulisem või tähtsam surnu, seda rängemad tabud. Nt. Surnu nime ei tohi enam kasutada. Mõnel pool ei tohi enam kunagi neid sõnu kasutada, mis on kellegi nimes. Mõnes kultuuris asendatakse isegi sarnase kõlaga sõnad. -) Mõnel pool ei ole üldse mingit kartust surnute suhtes, mõnel pool aga algul on kartus, hiljem tuleb hoolitsus. -) Surma kartust esineb rohkem lõuna pool. -) 1. Kõige vanem matuse variant on laibamatus, kus laip peidetakse maa sisse. Vahemikus
annaabi.ee 
