Ma magasin jälle sisse peatusest peatusesse. Ta katusel tibutas ning sellepärast kiirustasin kahe ümara vihm. Buss täitis end kiirustavate võileivaga bussi peale. Bussis olid õpilatsega. Viimasena ruttas kahe sametistmed istmed ning jääkülmad metalsed võileivaga poiss ning istus bussi pehmele käepidemed. Bussi krobelised rattad veeresid istmele. Buss saatis kogu lastekarja kiirelt mööda auklikku asfalteed. Koolis rahumeelselt kooli. tervitasid mind karvase kampsuni ning siidjate juustega tüdrukud. Suundusin kõvade koolipinkidega klassiruumi.
· Fotoefekt on nähtus, kus valguse mõjul lüüakse metalli pindmistest kihtidest välja elektrone · Selle efekti avasta s 1887 H.Herz , eksperimentaalselt uuris seda vene füüsik A.Stoletov, kus kes koostas vooluringi kus oli: 1. Elementidest patarei 2. Kondensaator (positiivne plaat valmistati traatvõrgust ja negatiivne tsingist - see loovutas valguse mõjul kergesti elektrone) 3. Elektrikaar, sellest tuli valgus, läbides auklikku elektroodi, sattudes negatiivselt laetud plaadile 4. Galvanomeeter registreeris valguse poolt tekitatud fotovoolu 5. Stoletov leidis ekperimendist olulised järeldused a) kõige paremini tekitav fotovoolu UV kiirgus b)fotovoolu tugevus sõltub kondensaatori negativse pooluse valgustusega c) valguse mõjul vabanevad negatiivsed laengud (hiljem tõestasid P.Lenardi ja J.Thompsoni katsed 1899, et nendeks on elektronid) 1
Kuritöö ja karistus Raskolnikov: Välimuselt oli Raskolnikov kena mees: kasvu poolest üle keskmise, sale ja sirge, kuid äärmiselt halvasti riietatud . (Lk6) Ta kandis auklikku ja kulunud kübarat, millest hiljem loobus, kuna ei soovinud sellega liigset tähelepanu äratada ( lk7). Ta käis ringi nõnda nagu ei näeks ta enest ümbritsevat ning tal oli harjumus endamisi pomiseda. Enamasti oli ta äärmiselt sügavalt mõttesse vajunud ning tema näost võis näha tülpimust. Juba ülikooli ajal polnud Raskolnikovil peaaegu ühtegi sõpra, kuna ta hoidis end kõigest kõrvle. Ta õppis ja tegi
võrukael sugugi ei «oleks värisenud, kui teda ennast elusalt puusärki oleks pandud. Üürikese aja pärast kuulis sepp Priidut ja pooljoobnud sulast kõrtsitoast välja tulevat. Sulane vandus tükk aega hobuseid ilma mingisuguse põhjuseta maa põhja, naeris suure häälega selle üle, et Priidu otsekui tumm märkide läbi rääkis, hakkas seppa põhjama, kes varga moodi ara kadu-nud, ja lubas viimaks toreda lahkusega Priidut vankri äärele istuda. Vanker hakkas mürisedes mööda auklikku teed edasi kõikuma. Tund aega keaüs vankri põrin ja kõikumine. Sagedasti mõtles sepp kange tõuke ajal, et nüüd vist vanker kraavi, jpuusärk lahti ja terve ettevõte luhta läheb. Oli tee pehme, liivane ja liikus van ker tasakesi, siis oli sepal tundmus, nagu oleks ta päriselt surnud ja maha maetud; ta hing jäi rindu kinni ja veri soontes hakkas tarretama. Siis lõi sepp kätega vastu puusärgi seinu, hõõrus rinda, tõmbas sügavalt hinge ja märkas, et veri ikka veel soojalt ja