rahvas oli üsna võrdne, eristusid ainult sõdalased ja kuningad (inimese väärtuse kujundas pigem vanus kui päritolu), siis keskajal kujunesid tugevalt välja seisused, need olid aadlikud, vaimulikud ja lihtrahvas. Kui varem oli keskendutud mitmetele jumalatele, siis nüüd keskenduti katoliku kiriku järgi vaid ühele Jumalale, keda kujutati maailma loojana. Eeposte asemel oli kultuuri aluseks piibel. Ka kunstis hakati kujutama enamjaolt piiblis seisvaid sündmusi. Samas oldi ikkagi aukartlikud ka antiikaja kultuuri suhtes. Hinnati muistseid Rooma ja Kreeka kirjamehi ja nende õpetusi, neid uuriti üsna põhjalikult. Ka haridus ja teadus põhinesid antiikaja õpetlaste tarkusel kui ka lisati piiblitarkusi. Kui antiikajal said haridust õpetlastelt vaid üksikud valitud mehed, siis nüüd tekkisid suured kloostri- ja kirikukoolid, mis olid kiriku ja vaimulike hoole all. Nende eesmärk oli ette valmistada haritud preestreid ja munki
Rooma riigi kasvades muutus kahe olulise põhimõtte (kodanikel pidi olema võimalus otsustada riigiasju, rahvakoosolekus või senatis, ning pid suutma hoolitseda riigikaitse eest) täitmine võimatuks. Mariuse sõjaväereform nägi ette proletaarset palgaväge, kus sõdurid said varustuse väepealikult ning peale teenistust erru minnes saadi ka maatükk. Kuna väepealikud muutusid seeläbi tähtsateks, ei olnud sõdurid enam niivõrd aukartlikud riigijuhtide ees. See võimaldas väepealike vastuhakke ning senat hakkas oma tähtsust kaotama. Oma väejuhi positsiooni kasutais järgnenud aastakümnetel mitmed pealikud. Esimestest võistlejatest Mariusest ja Sullast väljus viimane võtjana ning kehtestas eisemesena ainuvõimu. Itaalia liitlaslinnade ülestõusu mitte kordamaks anti kõigile Itaalia kodanikele Rooma kodakondsus. Pärast Crassuse surma pidasid
annaabi.ee 
