tõllakuuri ja aidaga. Oma kahe tömpja nurgatorniga meenutas ta väikest linnust. Algselt kaaristuga hoone on meieni säilinud ümber ehitatud kujul. Mõisahoonet ümbritseb avar park, mille suursugusust võimendab selle laskumine hoone taga terrassidena allapoole kuni suure paistiigini. Säilinud on ka punastest tellistest stiilne väravatorn, mis on suunatud otse peahoone keskteljele. Teine sarnane väravaehitis paiknes auhoovi lääneküljel, peahoone ja tallikompleksi vahel, kuid see pole meie päevini säilinud. Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18. sajandi lõpus) seisis suurel rändrahnul 1937. aastani Belvedere Apollo pronkskoopia, mille president Konstantin Päts, pärast külaskäiku Alatskivile, laskis Tallinna Kadrioru parki üle viia. Vanadelt fotodelt on näha, et lossi taga ja külgedel paiknesid väikesed parterid, kus muru sees kasvasid roosid,
monarhia olemuse väljendajaks ) ulatub 17. saj. 30. aastatesse, siis oli sinnaehitatud väike jahiloss, 70. aastatel laiendas L. Levau ehitist, säilitades vanast lossist ainult nn. Marmorõue. Aga ka Levau ümberehitustest jäi Louis XIV väheseks - uus loss pidi oma toreduselt ületama kõik eelnevatel perioodidel loodu. Seda ülesannet hakkas täitma Hardouin Mansaert, kes lossi põhihoonet täiendas tiibehitustega ( fassaadi pikkuseks sai 580 m ), mis moodustasid linnapoolsele küljele auhoovi. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud horisontaalsust pehmendavad mansardkatused. Suurejooneliseks kujunesid aga interjöörid - Hardouin Mansarti ehitatud 72. m pikkuse peegelgalerii ühes seinas on peeglid, teise seina aknad avanevad aeda. Peegligalerii mõlemas otsas on kaks suurt salongi - Sõjasalong ja Rahusalong. Lossikompleksi juurde kuulub ka Hardouin Mansartipoolt alustatud ja R. De Cotte`i lõpetatud kabel
annaabi.ee 
