oluliseks tõukejõuks oli väliskapitali sissevool eestisse. Tõsiseks probleemiks kujuneb see, et eraettevõtluse üle kuulus sisuliselt kontroll. Riiklikul tasandil ei pakutud välja ühtegi kontrollisüsteemi, kuidas eraettevõtlust hallata. Kuna riiklik huvi oli ebapiisav ja majanduses hakkasid sagenema ebaõnnestumised, pankrotid, siis hakkavad osa majandusteadlasi suhtlema naaberriikide audiitoritega, kus saadigi esmane ettekujutus audiitortegevusest. Audiitortegevuse alustamise plaaniga pöörduti ka rahandusministri poole.(90'ndate alguses tõsine probleem). 19. veebruar 1990 võtab valitsus vastu audiitortegevuse ajutise põhimääruse, ja rahandusministeeriumi juurde moodustatakse audiitortegevuse nõukogu. Põhimäärus on suhteliselt väikese mahuga dokument ( ca 40§), kuid ka piiritles auditi olemuse eesmärgid, auditi põhiprintsiibid, teatud auditi eetika põhimõtteid ning auditi ja juhtkonna suhteid. Peale
sest arvati, et nüüd saab kiiresti rikkaks ja teistel lihtsalt nahk õle kõrvade tõmmata) Probleemiks sai kontrolli puudus ettevõtluse üle. Riiklikul tasandil ei esitata praktiliselt ühtegi kontrolli süsteemi, kuidas ettevõtlust juhtuda, rahastada jne. Kuna riiklik huvi oli minimaalne, siis tekkis rühm majandusteadlasi, kes hakkasid uurima kontrolli vajadust ja asusid seda korraldama. Nad suhtlevad naaberriikide audiitoritega, kus saadakse esmane ettekujutus ja teadmised audiitortegevusest. Kuna uues majandussüsteemis olid töö kaotanud endised ministeeriumide revidendid, siis hakkavad nemadki aktiivsemalt orienteeruma auditeerimisele. 19. veebruaril 1990 võtab ENSV vastu audiitortegevuse ajutise põhimääruse ja samas moodustatakse rahandusministeeriumi juurde audiitortegevuse nõukogu. Viimane pidi tegelema audiitortegevuse välja arendamisega. Põhimäärus oli väga minimaalne ehk õhuke, sisaldas alla 40 paragrahvi, kuid suutis ära põhjendada auditi olemuse ja selle
annaabi.ee 
