olevat Väike-Aasia kreeklaste juures tähendanud pimedat. Ja ka antiikaja kunstis on Homerost enamasti kujutatud pimeda raugana. Ka antiikajal uuriti juba ka seda, et kas Homerose eeposed on ikka algkujul säilinud kuna neis leidus igasuguseid vastuolusid ja lahkuminekuid ning stiili ebaühtsust. 17. sajandil, klassitsismi ajajärgul hakati Homerosse eitavalt suhtuma, kuna antud eeposi ei peetud piisavalt peeneks absolutistlikku monarhia maitsele. Ka prantslane abee F.d' Aubignac kirjutas, et Homerost kui isikut pole kunagi eksisteerinud ja et "Ilias" olevat kogumik pimedate laulikute lauludest, mis olla koostatud juba ammu enne 6. sajandit e.m.a. "Ilias" kirjeldab Trooja sõja sündmusi väheste päevade jooksul piiramise viimasel, kümnendal aastal. Lühikeste vahejutustuste kaudu antakse aga ülevaade varasematest ja hilisematest sündmustest. Hellenite arvates kutsusid Trooja sõja esile jumalad ja võtsid ise sellest koguni osa, ühed kreeklasi, teised
näol. Viimastes võis tekkida ka moonutusi, kuna Peisistratose ajal need üksiklaulud kokku koguti ja kirja pandi. Homerose eeposte algses terviklikkuses aga üldse ei kaheldud. Sel seisukohal asusid ka renessansiaja teoreetikud kuni 16. sajandini. Klassitsismi ajajärgul, 17. saj., tekkis eitav suhtumine Homerose poeemidesse, mis polnud küllalt ,,peened" absoluutse monarhia õukondlikule maitsele, ja kriitika otsis neis igasuguseid puudusi. Juba sel ajal väitis prantsuse abee d´Aubignac, et Homerost kui isikut polevat kunagi eksisteerinud, sõna homeros tähendavat pimedat ja ,,Ilias" on kogumik pimedate laulikute laule, mis on kokku kogutud juba ammu enne 6. saj. e.m.a. Poeemide üleskirjutamine Peisistratose ajal olnud nende algse, aja jooksul moonutatud redaktsiooni taastamine. Abee mõttes ei leidnud aga 18. sajandil veel vastukaja. Homerose küsimuse teaduslik käsitlus algas 18. sajandi lõpul ja on seotud saksa filoloogi F. A. Wolfi nimega
annaabi.ee 
