pettejäreldustest; tema tõttu jäid ära paljudki väärvõtted teaduslikus mõtlemises ja vaidlemises või muutusid kergesti kinninaelutatavaiks. Aristotelese loogika varal on järelpõlvedele selgunud, et loogilisest küljest lubamatuisse järeldustesse (eelduste sisulise tõe küsimust tõestamata) sattusid mitte üksnes sofistid, vaid ka sellised ranged tõetaotlejad nagu Platon või Aristoteles ise. Temagi oli veel liiga kärsik auahnes püüdes seletada võimalikult kõik; tedagi meelitasid eksiradadele vanad harjumused; temagi jaoks olid vastavastatud loogika normid liiga noored, et ikka kriteeriumidena silma es seista. Kuid see kõik ei vähenda Aristotelese tähtsust loogika rajajana. 7 4. LOOGIKA OSA TEADUSTE SÜSTEEMIS Oma korrastava taibukusega jõuab Aristoteles varakult järeldusele, et kõik inimlikud
sajandil Firenze õitseaeg. Linn, mida rikkad kaupmeheperekonnad ja tsunftid valitsesid sõltumatu kommuunina, oli kuulus oma vabaduseiha, poliitilise ja ärilise andekuse ning ületamatu käsitööoskuse poolest. Kuulsa Medicite perekonna patronaazi all jätkus poliitikute, kunstnike ja õpetlaste elav mõttevahetus ning Firenze jõudis enneolematult elujõulise kultuuri ajastusse. Uhkus oma saavutuste üle sai ilmseks auahnes ehitusprogrammis, mis pidi tegema linnast ilu, korra ja harmoonia võrdkuju. 2.2. Veneetsia vabariik Tähtsaks kunstikeskuseks kujunes XVI sajandil ka Veneetsia. Renessansiaegne Veneetsia oli Euroopa kõige rikkamaid, demokraatlikumaid ja turvalisemaid riike. Ta jõukus rajanes võrdselt maismaavaldusel, kuhu kuulusid Padova ja Bergamo, ning ulatuslikel meretagustel aladel lähedasest Istria poolsaarest kuni Küprose saareni. Veneetsia, ammune merelinn, kus
annaabi.ee 
