Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. Ja Tõnul on soe, uni ei kiusa, pea tundub nii selgena, et imesta. Kuid korraga hakkab Tõnul külm. Ning ka varvaste ja näppude otsas on kinni, - ja ninaalune habe rebib mokka, - ja uinuva tuuliku juurest Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Külmetab, ja endal külmarohi rees! Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. Võtab lonksu ja tunneb kuidas sees kuumab. Võtab aegajalt lonkse veel, et külm ei hakkaks ja tunneb kuidas tal kõik jube mugav ja hea on. Ent äkki ei näe teekäija enam. Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad. Kuid siis ei kuule teekäija enam. Hobune aina jookseb ja jookseb ja mõtleb et kas täna peatust ei tulegi? Peremees ei paista aga
mille ta laskis endale Kopenhaagenisse saata. Ta on võtnud tarvitusele ka hulga murdesõnu (näiteks hollender, kahk, vahk ja paljud teised), mis muudavad teose leksikaalselt väga varjundirikkaks. Eriti rohkesti leidub romaanis haruldsi omadussõnu ( näiteks hunnitu, mootsik, krannim jpt). Ka leidub romaanis rohkesti murdelisi pöördsõnu (nt hälbima, kelmama, lailama jt). Tegelaste keelt ilmestavad ka rahvapärased laen- ja võõrsõnad, nagu atsissina, korudnik, tengelpung jpt. Eespool toodud haruldasi sõnu, mis pärinevad Wiedemanni sõnaraamatust või on autor enda loodud rahvakeele alusel, on romaanis kasutatud, et mõtet uudselt väljendada ja tabada kirjeldavate olendite, nähtuste või tegevuste tähenduslikke erivarjundeid. Peale sõnavararikkuse köidab lugeja tähelepanu ,,Mäeküla piimamehes" kujundirikas stiil. Vilde on oskuslikult rakendanud fraseoloogilisi väljendeid
annaabi.ee 
