Oksaalhape (leidub mitmetes ? okolaadides, spinatis, rabarberis jne.) annab magneesiumiga soolasid. Fütinaati on rohkesti teraviljasaadustes, mistõttu nende magneesiumirohkus on tegelikult tagasihoidliku efektiga. Magneesiumi defitsiit tekib tihti diabeetikutel, kroonilistel alkohoolikutel, maksa tsirroosi, ateroskleroosi, neeruhaiguste, kroonilise kõhulahtisuse, oksendamise ja süsivesikute kestval liigtarbimisel ning ainevahetuse häiretest tingitud organismi sisekeskkonna hapestumisel - atsidoosil. Magneesiumi defitsiidi sümptomite hulka kuuluvad neuromuskulaarsete funktsioonide häired: närvilisus, depressioon, lihasvärin, südame arütmia, emaka valulised kokkutõmbed raseduse lõppjärgus. Magneesiumi manustamine võib olla raviva efektiga eeskätt järgmiste haiguste/häirete puhul: ateroskleroos, hüpertensioon, kalduvus trombide tekkeks, alkoholism, raskesti paranevad luumurrud, krooniline oksendamine, epilepsia, artriit, psoriaas,
See väärtus muutub negatiivse kümnendlogaritmi järgi, s.t kui happe osatähtsus tõuseb, pH langeb, kui happe osatähtsus väheneb, pH-väärtus suureneb. Vere pH hoitakse füsioloogiliselt ja puhversüsteemi kaudu kitsastes piirides ning see muutub vahemikus 7,37 kuni 7,43. Raske šoki, vereringeseiskuse või raske hingamispuudulikkuse korral ei viida O2 piisavalt kudedesse ega tooda CO2 sealt ära. Tulemuseks on happelisuse järsk tõus ning vere pH-langus (metaboolne atsidoos). Atsidoosil on kaugeleulatuvad tagajärjed kõigile kehas toimuvatele biokeemilistele protsessidele, mis väljendub teadvusehäiretes, vererõhulangustes, südamerütmihäiretes ja elektrolüütide tasakaalu muutustes. Vastupidist nähtust, vere PH-tõusu, nimetatakse alkaloosiks. Alkaloos esineb tegelikkuses palju harvemini kui atsidoos ja kiirabi jaoks pole tal erilist tähtsust. 856 pCO2 pCO2 tähistab süsihappegaasi osarõhku veres, mille normaalne väärtus on 35 kuni 45 mmHg piirides
annaabi.ee 
