energia. Aridifikatsioon - protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Atsidofiil- Atsidofiilne organism ehk happelembene organism (ladina sõnast acidus 'hapu' + vanakreeka sõnast phil 'armastan') on happelist keskkonda (s.t väikest pH-d) eelistav organism[1]. Atsidofiile leidub nii bakterite, arhede kui ka eukarüootide seas (nt taimed). Atsidofiilidele vastandatakse basidofiile. Eestis on atsidofiilsed taimed nt väike oblikas (Rumex acetosella), kanarbik ja mõningad turbasamblad[1]. autogeenne suktsessioon koosluste vahetus, mille korral põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. A. s. algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku kliimaksi kujunemiseni. S-I tõukejõuks peetakse organismide
Raku pinna laeng on teine passiivne mehhanism, mille abil bakter püüab tsütoplasma pH-d stabiilsena hoida. Atsidofiilsete bakterite pinnavalkude pI (valgu isoelektriline täpp ehk pH väärtus, mille juures valgu laeng on 0) on palju kõrgem kui neutrofiilidel. Näiteks Acidithiobacillus ferrooxidans'i pinnavalgu OmpA pI on 9,4, samas kui E. coli OmpA pI on 6,2. Seega happelises keskkonnas atsidofiilide pinnavalkude positiivne laeng tõukab prootoneid eemale. Vastupidiselt atsidofiilidele, on alkalofiilide pinnavalkude pI madalam kui neutrofiilidel. Näiteks tsütokroom C oksüdaasi subühik 2 on eksponeeritud rakuväliselt ning Bacillus pseudofirmus'l on see pI 4,4, samas kui neutrofiilil Bacillus subtilis'l on see 8,6. Madala pI väärtusega valgud tõmbavad tõenäoliselt prootoneid ligi ning bakteril on hõlpsam hoida tsütoplasma pH-d stabiilsena. G(+) alkalofiilide sekundaarne rakukest koosneb happelistest
annaabi.ee 
