Samas intubatsioon, mis teostatakse koos ravimitega ei põhjusta lapsele valu ja hirmu. Ravimite lesanne on tagada lapse pshhovegetatiivne stabiilsus ja koos sellega rahulik ja komplikatsioonideta anesteesia ja intubatsioon. Samas tuleb alati arvestada lapse individuaalsete iseärasustega ja haigusseisunditega (Reisdorff jt 1993, Tsaikina 2005, Allman 2007). Laste intubatsioonil kehtib järgmine ravimite manustamise järjekord: Atropin, sedatiivsed ravimid, anesteetik ja relaksant (vt Lisa 3 lasteintensiivravis enimkasutatavad ravimid). 4.2.2. Lapse ettevalmistus intubatsiooniks Aspireerimine Enne lapse intubeerimist on vaja lapse ülemised hingamisteed aspireerida, et tagada hingamisteede puhtus ja kergendada intubeerimise protseduuri. Aspireerimiseks piisab 70-100 mmHg suurusest rõhust. See tagab kogu sekreedi eemaldamise, kuid samas ei põhjusta limaskestade kahjustusi
(konkureeriv = väljatõrjuv antagonism). 3. On olemas ka mittekonkureeriv antagonism. Sellisel juhul kinnitub antagonist mitte otse „lukuauku“, vaid retseptori muule kohale ja hakkab agonisti toimet mõjutama. 4. Funktsionaalse antagonisti toime ei ole seotud võtme ja lukuaugu teooriaga, vaid sellel on lihtsalt mingi agonistiga vastupidine toime. (Näide: Ketonaal põhjustab kõrvaltoimena 102 suurenenud süljeeritust, Atropin aga toimib vastupidiselt. Mõlemat ravimit koos manustades jääb Ketonaali kõrvaltoime ära.) Viimane variant oleks see, et võti ei sobi lukuauku. Sellisel juhul ei toimu loomulikult ka mingit reaktsiooni. Ravimi ja retseptori vaheline side võib olla ajutine (= pöörduv), nagu see tavaliselt ka on, või siis püsiv (= pöördumatu). Ensüümide aktiveerimine või pärssimine Ensüümid on kehaomased valgud, mis stimuleerivad ainetevahelisi keemilisi reaktsioone (biokatalüsaatorid)
annaabi.ee 
