vaieldavat infot; ütleja subjektiivseid seisukohti, arvamusi, hoiakuid; infot, millest ajakirjanib tahab distantseeruda. • Lisaks võib tsitaati kasutada tehnilisel eesmärgil, selleks et: anda edasi allika isikupärast kõnelemisviisi – see loob otsekontakti lugeja ja tegevyse vahel ja toob lugeja sündmuskohale; märkida dialoogipoolte vaheldumist; vältida atributeerimist iga lause lõpus. Seega peab vaeva vägema, et hankida häid ja olulisi tsitaate. Peab aru saama, mis on loo seisukohast oluline. Tsitaadi vormistamine Tsitaat peab olema täpne. See tagab usalduse lehe vastu. Täpsuse tagamiseks tuleb tegelda mitme probleemiga. Esiteks, tsitaat võib pärineda kirjalikust või suulisest tekstist. Kirjaliku tekstiga probleeme ei ole, aga suulise teksti puhul tuleb aga teha suuline tekst kirjalikuks. Probleemiks on ka võõrkeelsed tsitaadid
Seisukohad on otseselt edasi antavad, kasutades allika nime ja tiitlit. Parim infokasutamise viis. • Teave parafreesimiseks. Võib atributeerida kindla nime ja tiitliga, kuid tuleb parafraseerida, mitte tsiteerida. Parafraas võib jätta võimaluse, et ajakirjanik on allikast valesti aru saanud või sõnu moonutanud. Vältida. • Teave anonüümne esitamine. Kõik seisukohad on tsiteeritavad, kuid ei tohi anda nime ja tiitlit. Võib kasutada kaudset atributeerimist. • Teave oma tekstina esitamiseks. Reporter kasutab oma tekstina, mitte parafraas või tsitaat. Ohtlik, sest kogu vastutus öeldu ees langeb ajakirjanikule. • Teave teadmiseks ehk neljasilmateave. Info on reporterile teadmiseks. Kasutada infot, et hankida lisainfot või teist allikat. Info on ainult reporterile teadmiseks. Reporter võib keelduda sellistest infost; ajakirjanik võib hakata kauplema tingimusi allikaga;
annaabi.ee 
