raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Nii palju kui me teame, kuulus kreeka atleetikaalade hulka üksainus hüpe - kaugushüpe. Kreeka maastikus on nii palju mäelõhesid, et kaugushüppeoskus oli väärtuslik kiireks edasiliikumiseks sõjakäigul, kõrgushüppeoskust nõudvaid looduslikke takistusi aga on seal vähe. Kaugushüpe näib olevat üsna komplikatsioonideta spordiala, kuid kreeka atleetikas pole ühtki teist valdkonda, mis nii suurel määral kubiseb vastuseta küsimustest. Kreeka kaugushüppe üks erinevus meie omast seisneb selles, et kreeklased kasutasid käes
meie veeremängu või piljardi omadega ning sõude- ja ujumisvõistlused, kuid näib, et ükski neist ei pakkunud rahvale kuigi suurt huvi. Ainsad hästiorganiseeritud spordialad peale atleetika olid ratsutamine ja kaarikuvõidusõit kulukad tegevused, millest enamik inimesi sai tollal nagu ka nüüdki osa võtta ainult pealtvaatajatena. Kõik see tingis huvi sellise koondumise atleetikale, millel nüüdisaja maailmas pole paralleeli. Ühtlasi näib meile, et kreeka atleetikaalade hulk oli veidralt piiratud. Võistluste kavas olid ainult rusikavõitlus, maadlus, maadluse eriliik mida nimetatakse pankraationiks, neli jooksu ning viievõistlus, mis koosnes kaugushüppest, kettaheitest, odaviskest, jooksust ja maadlusest. ´Programmi harilikult kahe- või mitmekordistati eri vanuserühmade tarvis, kuid seda ei laiendatud kunagi. See kujunes välja juba Olümpias enne aastat 600 e.m.a. ja levis sealt sadadele võistlustele, mida peeti igal aastal kogu kreeka maailmas
annaabi.ee 
