1. Spordipsühholoogia Spordi psühholoogia on interdistsiplinaarne teadus, mis toetub teadmistele psühholoogia ja kinesioloogia valdkondades. See hõlmab õpetusi sellest, kuidas psühholoogilised faktorid mõjutavad tulemusi ja kuidas osavõtt spordialadel ja harjutuste tegemine mõjutab psühholoogilisi ja füüsilisi faktoreid. Lisaks juhendamisele ja psühholoogiliste oskuste treenimise tulemuste arendamiseks, spordipsühholoogia võib sisaldada tööd atleetidega, treeneritega, vanematega, taastusraviga, suhtlemisega, tiimi arendamisega ja ehitamisega ning karjääris toimuvate vahetustehingutega. (1) (4) (9 lk. 12) Suurenenud stress seoses võistlustel osavõtuga võib põhjustada atleeditele nii psüühiliselt kui ka mentaalselt kahju viisil, mis võib negatiivselt mõjutada nende sooritusi. Nad võivad olla pinges, südamelöögid kiirenevad, tekib külm higi, muretsevad konkurentsi pärast ning lõpuks leiavad
sotsiaalses arengus. Funktsionalistid üldiselt kogusid andmeid saavutuse ja edu kohta spordis, kuna konflikti teoreetikud uurivad poliitilist suhtumist ja probleeme, mida atleedid on kogenud või põhjustanud. Nendes uuringutes on tehtud erinevaid seeriaid "sotsialiseerumise hetkvõtteid", kus võrreldakse sportlaste iseloomujooni organisatsiooni ja võistlusspordis mitte atleetidega. Need "hetkvõtted" aitavad meil väljasegitada seda, mis toimus inimestega, kui nad osalevad kindlal spordialal. On vähe uuringuid sellekohta, mis tõestaksid, et spordis osalemine on kasulik ja usaldusväärne iseloomu kujundaja. Teadlased viitavad tihti vastuoludele, mis on leitud mitmetes sotsialiseerumise uuringutes, mida kirjeldatakse kolme puuduliku oletusega (McCormack ja Chalip, 1988):
annaabi.ee 
